Päris aus ülestunnistus vahepeal ka, olen täiesti enam kui veendunud, et nüüdseks on juba üht-teist kronoloogias ning jutustki faktiliselt segamini läinud. Kuid on veel rohkem jäänud kirja panna, kui hetkel kirjas on, siis parem jätkata sellega, vältimaks veel suuremat segadust. Võimalik, et mõnedele on ka segaseks jäänud see osa, et ajab küsima, "Miks selline reetur oled ja Eestist ära lähed, tee seda kõike siin." Noh, vastust ei tule kaugelt otsida, siin see asi lihtsalt ei tasu ära. Okei, hobikorras miks ka mitte, kui oleks soov saada nägu siia-sinna, kuid pikemas perspektiivis aetakse kõik ikka piiritaha, sest siis saab lähemale suurematele rahadele. Midagi märkimisväärset on siiski pea võimatu saavutada, kes tiksub aastaga nulli, kes lõpetab üldsegi ära, sest kõik pigem valmistab rohkem pettumust ja valu. 'Erand kinnitab reeglit' ning sajast üks saab ka neid magusamaid vilju mekkida. Senini (äkki kolm kuud Prismast) olin ma ikkagi vaid agentuuri poolt saanud häid sõnu, ja et mind ootab ees helge tulevik ja mis iganes veel. It's their job, ei saa pahaks panna, kui keegi laidaks võimalusi maha siis miks üldsegi asjale võimalust anda.
Kätte oli jõudnud aeg, mil kogemata sooviti mind ühe kodumaise brändi reklaami kampaaniasse kaasata. Täitsa põnev, aga samas oli ka hirmu ja kõhklust sees, no tegelt ka, ma ju ei ole sellest kunagi unistada osanud, ja nüüd kurat kui pannakse veel nägu siin kohalikele reklaampindadele. Nagu ikka kombeks, siis teatati ikka paar päeva ette, sest miks peaks kauem modelli ette teavitama, nad ju on stardivalmis 24/7. Ja nii oligi, saadi ikka nõusse, taaskord imestasin, et miks mina, mis see nii eriline siis on (kogemustki ju tegelt null)? Alguses oligi väga awkward, ei teanud kedagi kes seal olid, varsti selgus et kahega jagan agentuurigi, oh my. Kokku oli siis kaks poissi (ma üks neist), üks mees ja kolm tüdrukut, kellele riideid pildistamiseks selga pandi, mainiks ära selgitava vahemärkusena. Lisaks veel need kes olid vajalikud meigi ja juuste ettevalmistuseks ning ka kolm kaubamärgi eestvedajat, sest ma täpselt ei tea kes mis rolli kannab. Ära ei maksa unustada ka seda, et kogu mürgel toimus ühes stuudios, kus kahtlemata on kohal ka 'lavatöölised' ja keegi peab pilti ennast ka tegema.
Jõuame nüüd asjani ka, kui olin antisotsiaalsusest välja roninud. Mis hakkas stseeni peal silma oli see, et kuradi palju on vaeva nähtud, et ehk tosinkond looki pildistada ja teha ka pööratavad pildid (selle kohta veits hiljem). Nõnda vast tihtipeale ole ka, et ettevalmistus võtab kolm korda enam aega kui kogu selle töö lõplik ärakasutamine... Üsna pea sai selgeks ka see tüüpiline ootamisfaktor, mis seal ei olnudki kõige hullem, vaadates väheke tulevikku. Et olgu kui hea ettevalmistus eelnevalt tehtud, siis alati leidub neid nüansse, mis kogu protsessi ka hiljem suudavad viivitada. Oh ei, kaugel sellest, et läheks kohale, riided selga, klõps-klõps, vahetus, klõps-klõps ja koju ära. Kui sai üks kord ka riideid vahetama hakatud, siis oli küll tunne, et see mis ka siin Eestis tehakse on fucking äge. Pole midagi paha öelda toodete kohta, millele mu nägu ehk juurde pannakse, ikkagi teadmata, et mis minus siis nähti. Läksin täies varustuses lavale ja närv sees nagu ikka, meenub ju see, et nägu peab olema fierce. Kuid ei tulnud selle kohta mingeid komentaare, tegin mis nägu tegin, pigem sooviti et pööraks keha või pead vastavalt valgusele, pingelangus. Kuna seljas oli alati mantel, siis tegelikult prožektorite ees hakkab üsna ruttu palav, aga põnev oli, sellele väga tähelepanu ei pööranud. Ja kui 'lavalt' maha sain, siis hakkas jälle ootamine, modelle oli mitu. Meeles on veel vahepeale üks vinge lõuna ja päev läks edasi. Ka teine look oli minu puhul tehtud, siis tagasi järjekorda. Ei eeldanudki seda, et nii lihstalt minema pääsen, aga kui hakkas vaikselt juba õhtusem aeg kätte jõudma, siis oh üllatust, oli ju vaja ka viimane voor läbida. Viimaseks jäeti see pöördpildiasjandus, mis enesest kujutas kaamerat rööbastel, mis sind filmib ja raisk, ole parem liikumatult! Tehnoloogia imedega siis pannakse film edasi-tagasi liikuma ja saab (sel puhul 180 kraadi) ümberringi vaate. Väga võimas vaatepilt oli, iPadi kallutada küljelt-küljele ja näha end erinevatelt külgedelt. Mitte et ma ainus seal oleks olnud, siis nii oligi päris õhtu kätte jõudnud. Jah, oligi kõik, ning et mitte päris tühjade kätega kõiki koju saata, siis saime ka vinged (välimuselt ja olemuselt) kinkekaardid tasuks kaasa. Selle päeva järel jäin põnevusega ootama, et peale seda uut ja huvitavat kogemust näha end piltidelt endeilt, ei olnud nii oluline, et kuhu see publitseeritakse, tahtsin tulemust näha! Nii palju siis sellest, tulemusena hoopiski esimene sellelaadne töö ei ilmunudki. Minuni jõudis info, et valgus oli paha ja kogu see mässamine läks aiataha. Samas, hiljem ilmus sama kollektsioon hoopiski teiste 'modellide' seljas nähtavale, ei tea kas veits valetati ka.
No comments:
Post a Comment