Ma ilmselt väga palju ei eksi, loogiline tundub, et lõigati juuksed ära ikka enne kui esimest korda kaamera ette sattusin. Jah, nii vist läkski, kusagil sai see leping ka allkirjastatud, ilmselt lugesin kodus läbi, korra või kaks ja nagu ikka neil vaja, siis paarkümmend lehekülge signeerida. Polegi oluline, sest öeldi, et see kehtib vaid 5 aastat (tagane mil tahad, yea-rite). "Paber plekki ei karda," nagu ütles kunagi üks mees, kes sai mu peale pahaseks, mõistan teda, aga ta põhjus polnud kuigi põhjendatud. Mida ma kartsin oli see juuksuritool, nimelt Viru motherfucking Keskuses, BeautyBays. Äkki tooli karta oleks vale, isegi hambaarsti tool on 17 aastaga sõbraks saanud, kuid pigem valdas hirm tulemuse ees. Nimelt Lev oli vahepeal välja mõelnud, et milline mu välimus (alustades juustega) ja stiil olema peaks. Ja see mis ta välja mõtles ning juuksur-stilistile edasi ütles, et too teeks oli vapustav, polnud kunagi nii kuradi rahul olnud juuksuriga. A no shit, ma pole kunagi nii top notch juuksuri juures käinud ka. Vahejoon tõmmata alla, siis lõikusosa on läbi, Taavi on rahul, Lev oli vast ka, ise ta selle käki kokku ju keeras. Muidu olles selline klassikaline kartulikoor, suvel jõgeva hele, talvel selline pesemata kartuli karva, siis nüüd olin nii tume pruun, et võiks lausa mustaks kutsuda. Soeng ise nagu täitsa tore ka eksju, peal rohkem, külgedel vähem karva, päris Mackelmore ei olnud, kiilast pinda küljelt leida ei olnud füüsiliselt siiski võimalik.
Hakkas peale teine vaatus, pildistamine. Tagasi stuudios, seal kus mulle räägiti kui tehtud staar ma juba olen, kohal oli ka neiu Prismast, kes valis mulle hilpe selga, kulinaid külge ja tegi meikigi. No, varasemad kogemused meigiga olid mul kesised, pigem nagu naljapärast, aga mis teha, nüüd siis sain lähemalt tuttavaks. Piltide tegemise eest kandis Lev ilusti hoolt, ei teadnud ma ju mis tegema nüüd peab, kas ma pean poseerima ja peapeal seisma või mis nad tahavad must? Ega väga palju muud ei tahetudki peale selle, et teeksin 'fearce' nägu, rohkem ja rohkem, "Taavi, more fearce" oli väga läbiv fraas. Nüüd tagant järele mõelda, siis see tuli väga kasuks, ei pea koguaeg mingi kurja näoga olema, aga üleüldiselt, et näo motoorika tööle ja elavamaks saada kulus alguses treening ära küll. Aitab sellest osast mis tegelt igavam kui oleks arvata osanud, eksju, või see, et ootusi ületavalt vähe pidin ise tegema (oma peaga, käske anti ikka). Järgmine ekstreemsus leidis aset nende 'ehetega', pole kunagi ühtegi lisa-auku kehasse teinud (kuigi eks mõttes olnud ikka, oh jah), siis neid näidis rõngaid pandi ikka igale poole. Jah! - piirduti vaid peaga, rõvedusteni ei jõudnud. Riided olid esimese korra kohta üllatavalt tavalised, no mitte miskit mida küll minu igavast riidekapist leiaks, aga need "look up, it's called fashion" asjad on tegelt ka aint lavadel. Käisime maja ümber ringi, tegime sees mõned klõpsud ja kogu lugu. Tegemist ei olnudki mingi fotoshuutiga, seda protsessi kutsuti test-shuutiks, 7~11 pildikest, mis siis peaks portoofiosse minema (juhul kui mõni üksik sobib). Vot, just nimelt, see asi ka, et ma olen küll tehtud staar juba sünnist saadik, leiti mind alles mõne nädala eest Prismast, kuid tugev portofoolio peab olema, vat siis ei koputa keegi muu uksele, kui fame and fortune isiklikult.
No comments:
Post a Comment