Hämming

Alustuseks olin maksimaalselt skeptiline, kõige suhtes, sest kui miski on liiga hea, et olla tõsi - siis see seda ei ole. Ning ronides tundmatutesse kõrgustesse, teadmata mis kukkumisel ees ootab, on jällegi risk väheke suurevõitu. Sellegi poolest esimene üpriski suur üllatus oli, et ma võin ka pildil tegelikult hea välja näha. Jah, ei saa väita, et photoshopki mingit osa siin ei mängi, aga ma räägin vähe üldisemas võtmes hetkel. Kindlasti on kõigil juhtunud seda, et mingi ürituse, kas või klassiläbu, pildid ilmuvad internetis mingisse fotoalbumi ja nii paljudel piltidel kui end vähegi leida suudad, siis alati nägu selline peas, et vaevu tunned end ära. Teised küll näevad igal pildil ilusad ju välja, kuradi needus!! Ning järgmine voor on see, kui teed 20 selfiet (okei, tol hetkel mul veel sellist telefoni ei olnud, et ees ka oleks kaamera), aga ükski pole just see õige ja õnnestunu, ning teed 20 veel. Siiski siin kohal oli Lev nüüd küll väga head tööd teinud, taaskord peaks vist mainima, sest ma tõesti ei teadnud, et Taavi motherfucking Mänd võib pildil kena olla. O wait, mind ju scoutiti välja, küllap siis mingi kuradi ajend sel hetkel ikkagi oli minu suhtes, lausa selline huvi, et kui ma pooleldi põgenesin kassasse tagasi, siis ikkagi veel järgi tulla. Päris aus olla, siis on see hea boost enesekindlusele, olgem nüüd ausad, kes poleks mulle kunagi mitte öelnud, et "Taavi, sa peaks (rohkem) sööma." ... Aitäh noh, üritate mind siin veel valele teele ajada.

Kuna jutt juba kaalule läks, siis kaalusin selle loo kirjutamist ka. Seda juba mitmeid kordi saanud siin-seal rääkida, nii eesti kui inglise keeles, aga ei tee paha ka hetkel lisada. Konteksti leiaks sellele alati, aga saab koorma seljast. Kaalust juttu ja see, et nagu alati aus alakaal olnud, mitte mingi anorexia bull-shit aga lihtsalt, ma ei ole mingi John Rambo. Ja ka põhikoolis oli see ju nii nii suur probleem, kõigil hakkas paha vaadata, kes minestas kes oksenas, jumal auta, kui lapik üks inimene saab küll olla. Kahjuks iga õppeaasta algul pidin seda ka kooli õe (tädi kes süsti teeb) käest samuti kuulma. Küll olid mul juuksed pikad (mis see sinu asi on, mutt?!), ja siis ei toideta mind ju ka, sest näen selline ebainimlik välja, ei no kas tõesti vaja torkida välimuse kallal nii palju, vererõhk oli ju normis, a poxui see eksju. Uurimine jätkus, ning küsitleti kaht a´la 7'da klassi õpilast, üks see valet elu elav (mina), ja teine siis täiesti normaalne ja tubli laps. Esimesena võeti mind liistule, "Kas sa hommikuti sööd?" - "Jah, harjumuspäraselt, muidu on raske päeva alustada", "Mis sa lõunaks sööd?" - "Koolilõuna, teinekord ostan puhvetist/poest lisa, peale kooli kodus ka veel midagi.", "Õhtuti sööd?" - "Kas sa tõesti arvad, et mu ema ei toida mind? Muidugi." ... Seega lapsed, palun ärge kunagi sellist ebanormaalselt söögiharjumust omale tekitage... Paraleeliks tooks normaalse (nurse approven) eluviisi. "Kas sa hommikuti sööd?" - "Ei, pole aega, pole isu". "Lõunat sööd siis koolis?" - "Ei, siin on sitt toit". "Aga õhtul?" - "Ei tea.". Rohkem siin kohal ei kommenteeriks.

Keeran korra tagasi positiivsemale leheküljele, sest tegelt ei läinud kaua aega mööda kuniks hype nähtud piltidest viis juba järgmise test-shootini. Sedapuhku oli seltskond peaaegu sama, aga kuna olime ühes korteris, siis lisandus üks kohalik kass. Meiki, geeli, lakki, nii siia kui sinna, ja kaltsud selga. Hea küll, kaltsud oleks patt öelda, sest tegelt olid taaskord vägagi tavapärased riided, vist, vat mälu on lünklik. Meeles vaid, et üks suur kampsun oli, mis vastu vööd kinnitati kas suure salli või väikese kardinaga (wtf!?). Jällegi kui mälu ei peta ning meeles korrektsed faktid, siis pildid olid kõik must-valged; polnud see mingi murekoht, sest sinist taevast mu peakohal see sama halliks ei ajanud, oskasin nüüd juba huviga midagi head oodata.