Kohe kindlasti mitte viimased kannatused.

Taaskord oli kätte jõudnud üks nädalavahetus, sel korral oli aga midagi lumelaadsemat maas, mis oli aktiivselt sulamas, aga raisk oli ka libe. Mingid jutud olid juba mõni nädal tagasi jõudnud minuni, et mind on vaja pildistada taaskord, seekord üks stilist tahab mind hobuse otsa panna. Ja käes see päev oligi, hommikuks pidin hipodroomi juurde minema, aga kuna varem seal alal käinud ei olnud, siis ei teadnud täpselt mis aia august seal siseneda vaja. Tegelt ka, aed auklik nagu oleks sõda sealt üle käinud, o wait, kogu see ala selline. Kuniks üks must mersu mu juurde sõitis ja naine selles roolis küsis "Tere, oled sa esimene modell?"... Ah? Esimene? Mis pingerivis ma veel esimene olen..? Aga kus sa siis sellega, esimene ikka selles suhtes, et ma polnud täna ainus, fuck! more people - more time - more waiting. Sellega sai selgeks, et täna ei piirdu me vaid tunniga, lapime neid kohe mitu tükki otsakuti. Ja istusin korra autosse, millega siis ühest miljonist aia august sisse sõideti ning kus juba paar tegelast meid ootasid. Nagu aru sain, siis mersu-tädi tuli kohale aint selleks, et meik näkku joonistada, siis lendab juba uuele objektile, lisaks oli kohal veel stilist (riided), stilist(juuksed) ja üks sõbralik tegelane veel, riide-stilisti sõber vist, pole kindel, aga tema autos me pidasime mustlaslaagrit. Ahjaa, mainisin, et õues oli selline miinuse ringis jahedus, ning see märgus ei teinud asja lihstamaks, sain mersu pagasiruumil istudes meiki, kuniks üks bemm ka kohale lendas, nii Lev viimaks ise ka platsis, ja seal oli lisaks veel see 'teine modell' ka. Juba alustamisega hilineti vähemalt pool tundi, klassika, saime meigid ja esimesed riided ning läksime teisele poole hipodroomi, seal pakutakse hobuseid.

Vahepeal hakkas 'baaslaager' autol üks rehv tühjenema, aga see õnneks päeva ära ei rikkunud. Elu nägi siis välja umbes selline, et seal suuremat sorti maasturis olid riided igalpool hunnikutes, autos endas istusid ka inimesed ja kui said asjad selga venitatud ning sonks sätitud, siis hüpati õue, stseen, klõps-klõps ja tagasi sooja. Esimesed paar korda oli täitsa tehtav, aga iga järgmine kord kui uus pigistav kummik oli jalga vaja tõmmata, siis seda rohkem jalad külmetama ja valutama hakkasid. 'Hobuse kõrval', 'hobune nööriga käe otsas', 'lihstalt mina köiega', 'vallatu Taavi lumes jooskmas', ja ka 'hobuse seljas' olid vaid mõned pealkirjad mis me piltidele võinuks panna. Poole pealt sain teada, et miks see tegelikult vajalik oli, kõik see mis me tegime. Nimelt ühele veebilehele/ajakirjale, ma ei ole inimene kes seda defineerida oskab, oli nagu lugu vaja teha, see siis hõlmas kahte modelli ja sellist huvitavat ümbrust. Ühtekokku oli vajadus 12 pildi järgi, aga kuna iga klõps ei lähe arvesse, siis pakuks, et 7~8 eri kostüümiga, eri stseeni sai kumbki modell teha.

Ja viimaks tuli ka see 'ok, seems as if we got it' ära. Kui teised mitte, siis olin ma küll korralikult külma saanud, aga eks emotisoonid segune, nendel hetketel on alati soov juba näha tulemust. Gaaahhh!!! Siin kohal hea öelda "hoia oma hobuseid", tegemist oli eksklusiivsema asjaga ning enne publitseerimist ei tohi keegi midagi näha. No fucking hell, see on küll asi, mida kohe kindlasti ei sooviks ju kuulda, eriti peale kogu selle läbi elamist ning kannatamist, ellu jäämine oli viimane mida sellest olukorrast oleks soovinud, eksju. Ajateljel panen selle loo novembri-detsembri vahele, sest pilte nägin alles veebruaris, just nimelt veebruaris. Ei tea kus ma siis vahepeal veel jõudsin ära käia..?

Pilt leidis kasutust telefoni taustapildina.