We do what we must because we can

See eelneva postituse formaat oli päris hea tegelt, ma ju punkte juurde ega ekstra ridu CV peale, kui kvantitatiivselt on näha blogis rohkem peatükke. Ja laias laastus võib öelda, et endiselt on raske siit midagi uut välja juurida, mis on uudne ja põnev. Selge - teeme jälle paar episoodi ühes jorus.

Ep. 1 - Parim turg ei asu Nõmmel.
Alustuseks tsiteerides klassikuid "drown myself in alcohol - that shit never helps at all" on sama kontekstilage ja poolik kui "tee tööd ja tuleb armastus" aga üheski loos me siin viimast ei otsi... kuid raisk see esimene teeb tihti asja mõne lause võrra pikemaks.
Olles jälle peast perseni töösse uppunud, ja siinkohal endiselt 'päris' töösse, mitte et Mr. Worldwide reisib aina ning pussy and champagne igapäevaselt menüüs. Pigem see, et keppi poleks rohkem vajagi, sest töö nussib mind piisavalt. Täpselt nii piisavalt, et peale töönädalale STOP näitamist algab õlpa näost sissevalamine, ja sellegagi tükk tegemist et pidur peale tõmmata ning esmaspäeavaks jälle saada rooliistumise konditsiooni. Esimene samm on probleemi tunnistamine.
Eelmäng põhiteemale jätkub sellel maal, et Soomemaal toimus mess kus osalesime osalejatena, mitte külastajatena. Ja nagu meie töökollektiiv on tänapäeva mõistes kõige vastuvõetamatum - 10 heteroseksulaaset valget meest - siis õhtud pidid ikkagi kuidagi olema sisustatud. Need asjad lükkame aga arhiivisahtlis sügavamale ning jõuame viimase õhtuni. Nimelt sel hetkel kui enam alkoholi ei tarbinud ja olime kotile kobimas tuli meelde ka vett vahelduseks tarbida. Oleks siis kelleltki pasunasse saanud, nägupidi kuskile kukkunud, aga oh ei, saatuslikuks sai fraas 'Aiku, viska vett'. Just nimelt, mu 'pinginaaber' ja ühes ka roomie ulatas teisest toa otsast mulle vett, pudelis. Distantsi tõttu siis viskamise näol. Ja näost rääkides, peale minu suunas selle teele saatmist maandus see rikošettiga otse silma alla. Otseselt elu silmeeest läbi ei jooksud, vaid pea keris kalender mõned päevad edasi mil confirmed option pidi aset leidma. Oh shit, oh fuck, natuke röökimist ja täpselt samal hetkel otsustas ka leivaisa tulla vannitoast välja uurima, et mis lärm see on. Esimese vastusena sai 'täitsa putsis, Taavil silm lukus ja verd lahmab' mille peale oldi valmis juba kiirabi kutsuma. Järgmises vaatuses olin mina, kes jooksis vannituppa peegli ette end vaatama, ja tänud kõrgematele vägedele - tegemist oli väikese haavaga. Silm polnudki lukus, pääsesin lihtsalt sinika ja väikese koorikuga, mis hommikuks haavale oli moodustunud - täpselt see mis klient tellis ju! Muidugi ööd ei saanud rahus veeta - seda kahel põhjusel: peas trummeldas 'kui fucked-up olukord siis tegelt on' ja sügavkülmast paistetuse vähendamiseks võetud kotis olid kartulid küüslaugua ning see lebra käis lihtsalt pinda.
Eelmine intsident oli ööl vastu pühapäeva ning käes oli kolmapäevane päev. Päevadest rääkides siis sellel samusel algas ka kolme lennuga teekond Hispaania suunas. Jah, tõepooles otse siit mutiaugust ei saa kuhugi otse peale Riia ja Helsinki, peab mitme riigi lennujaamu külastama esmaselt. Selle Soome vahepeatuse elab veel üle, seal õlu 9€ ja ei taha nii-kui-nii midagi soetada, siis Saksamaal on olukord keerukam, seal saab söögiks osta ainult vorsti, voristi saia vahel ja saia. Õudused pidid lõppema Barcelona hotelli vastuvõtulauas, kui mainiti et hotellis mul kliendi poolt kõik hinnas sees, aww yiss. Aga peale esimese korruse restolauas 10 minutit istumist sai selgeks et köök on kinni. Ok, mida iganes, söön siis minibaarist M&M komme omas toas. But wait, there's more, oli ka veekeetja, et lahustuvat kohvi ja teed saaks teha. But wait, there's even more, sest oli ka potsik kiirnuudlitega - jackpot! Küll aga ma ei suutnud hotellitoas kahte asja leida: telekapult ja söögirelvad. Selge, siis pidi improtrupp jälle oma töö ära tegema ning nuudlitest keedukannu üle jäänud kuuma veega pesin oma pastaka ja hotellitoas olnud hariliku pliiatsi üle, sest me kõik teame ütlust 'when life gives you pen and pencil, use them as chopsticks'.
Ja mida vittu tähendab 'calltime 9:00 AM', kuhu ma olen sattunud? Kui kella kuuest voodist välja ei aeta, siis kindlasti seitsmeks on vaja objektil olla, millal me siis siestat veel pidama küll peaksime... imelik maailm siin pool planeeti. Hommikusöök oli koonu vahel ja oli sõit setile, siis veendusin taaskord, et Tallinna liikluses kolmanda rohelisega üle ristmiku pääsemine on täielik luksus. Linna sisenes ilmselt mõne kilomeetri pikkune autokolonn, sest enne siesta pidamist oli vaja kellelgi tee peal üks auk ära lappida. Kuna me sõitsime õiges suunas - seal kus liiklusvoog oli väiksem - saime kohale normaalse ajakuluga ja juba oligi pulss 300, sest mu päikeseprillide taga peitis end endiselt mingi tumedam laik mu lubjakrohvi toonis nahal.
Olles põhivendadele tutvustatud, suunati mind edasi MUAH osakonda kus võeti kohe liistule ning meikar alles kolmandal minutil jäi silmama mu silmaalust. Rääkisin talle ausalt oma loo ära ja ta rääkis veel kurvema vastu - oli kunagi oma õega kampsunit kumbki-kummastki otsast sikutanud ning plärtsatanud vastu maapinda ja tulemuseks oli kuuks ajaks terve nägu paistes. Igatahes mida meik ei peida, seda varjavad päikeseprillid - ehk mu esimene look just täpselt selline oligi.

One cold mothafuka, please. (Desigual'i jõulukampaania)

Natuke pilvekeste ees esinemist, natuke valgel taustal, siis mõned grupipildid, paar lühiklippi videokaamera (pigem kellegi nutitelefoni kaamera läbi) i vsjo. Aeg läks ruttu, vahepeal peeti 100% vegan lõuna, mis oli natuke naljakas, aga pole ka minu koduriik kus liha, leiva ja teise eestlase peal üles kasvatud on. Uurides minule suunatud ajakava kohta, eeldades et kui üks päev kavandatud, siis see sitaks pikk tulemas, selgus et 1 look veel ja edasi mind enam ei taheta.
Nii lihtne see oligi: olulistelt isikutelt null kommentaari silmaaluse kohta ja veel vabaaega takkaotsa. Hotellist sain ratta millega minna Barca peale avastama, kuid esimest tänavat ületades selgus ka miks nii kuradi raju oli sellega sõita - jah, kummid tössid. Ütle nüüd, et 'ausõna mina ei lõhkunud seda 100 meetri jooksul ära'. Tegelt läks hästi ja sain päriselt ka veits trippida ringi kuniks hakkas kõht tühjaks minema ja kohustused selga sõitma. Esimese lahendamiseks leidsin hotelli katuselt mingi nn resto, kus kehakinnituse kõrvale sai ka kannukese märjukest võtta. Ühest sai kaks, kahest sai kolm - it's all free! I think so far atleast ..
Kui aeg oli minna hotellituppa arvutit näppima meenus et ma pole Eestis kus peab end tuppa peitma. Tõin hoopiski rüperaali eelnevasse asukohta ja ainus asi mis toaga seotuks järgnevatel tundidel jäi olid järgnevate õllede arved. Aga kõik pole siin alati lilleline, järgmine hommik ootas mind ees juba uus lennureis - sel korral siin lõpp peatusena Helsinki. Colsoni kontserti piletid olid juba aprilli lõpus ostetud ja juhuslikult läks kõik nii täpselt et sinna ma ka jõudsin. Igatahes, kukub Hispaanias päike väga järsult ära ja kui valges tundus kellaaeg veel mõistlik, siis pimeduse saabudes meenutas see ööd. End laua tagant püsti ajades tundus kell nagu 2 öösel, aga selgus et alles 11 õhtul ja hotelli vastuvõtt soovitas takso poole viieks ette tellida. Muuseas, kui Tallinna Lennart Meri nimelisest lennujaamast saab igasse linnaotsa umbes kümpa ja kopikate eest, siis seal pool linna südamest liikluseta ajal räägime 40 ja 50€ vahelisest summast. Õpi armastama seda mis sul on.

Ep. 2 - See mis oligi oodata
Omades mõttelaadi 'iga kord jääbki viimaseks' on kõige suurem kahtlus onu Haideri peal, tendentsi kohaselt ta ikka ja jälle kutsub mind Pariisi. Ei pääsenudki ühtekokku KAHEKSANDAST showst. Ainus mida ei oodanud ja lootnud oli eelneval fittingu päeval teha 12 tundi tööpäeva ka stylingu jaoks, sest ühtegi teist lihast-luust riidepuud seal parajasti ei olnud. Mitte et pastakast tinti välja imeda või klaviatuuri ära kulutada, siis selleks aastaks küll.

HA SS 2020

Modellimaailma ainus Taavi, aga kauaks... seda näitab tulevane aasta.