Kaalukaotus

Päris aus olla, siis on pikad ja heledad juuksed toredad küll, aga kui need aina ette jäävad ja lõpuks neid vaid patsis kannad, siis what's the point? Üle kahe aasta sai kogutud pahmakat pähe ja see enam vist eriti money maker ei ole ka. Muutused on aeg-ajalt ikka toredad, seega illustreerin järgnevat vähemalt kolme tuhande sõnaga, aga seda ei viitsiks keegi lugeda, panen kolm pilti.

-

=

Vat täpselt nii kerge on olla peale väikest imidži muutust.

Puhkus Mehhikos.

Ei ole minu süü, et ma nii pessimistlik olen. Mis ma tegema peaks, kui Pariisi agentuurist tuleb option Hispaania L'Officiel'i kaudu minna Mehhikosse? Zoomisin seda kirjakest mitu korda ja ega keelduda suutnud kohe kindlasti. Omaette kihistasin, et kes nii rumal ikka oleks, kui vaja saata kedagi sinna Ameerikamaale ja siis lennutada keegi Eestist kohale. Nagu näha, siis selliseid leidub, sest õigepea oligi käes see aeg, mil pakkisin oma (käsi)pagasi ning lendasin Madriidi. Soojenduseks sain ühe õhtu ja hommiku veeta seal Hispaaniamaal, nad pakkusid hotellis isegi hommiku buffee lauas juba kärakat. Viimasest suutsin hoiduda.
Kui meid hotellist peale korjati, siis kahe modelliga juba tutvusin ja edasi viis meid mikrobuss ülejäänud tiimini, kes ilge hunniku kodinaid autole laadisin ja edasi lennujaama! Seal tuli eelviimane modell ka kohale ning jäime lendu ootama. Muideks ma pole kunagi nii kaugele lennanud, mis sest et kaks lendu eelneval õhtul oli läbitud, ei olnud ma kolmandaks, pikimaks, valmis. Kuna me lendasime nõnda, et pidevalt aknast paistis päike, siis und ei tulnud mitte teps ja kohale jõudes oli bioloogiline kell juba omadega segi. Esmase asjana Mehhikos tervitas meid soe, troopiline tuul ja kuu, mis oli otse me peade kohal. Lisaks liitusid meiega fotograafid ja edasi panime bussidega kuurorti poole.
Unustasin vist mainida, kus me olema hakkame? Sest kui optioni lehte uurisin ja googeldasin asukohta, siis tundus nagu mingi suuuur küla. Ehk siis peale hoiatussilte, et jaaguarid, maod ja anteaterid teel olime viimaks kuurorti keskmes, kus check-in sai tehtud ja edasi viis meid golfiauto laadne liikur meid tubadesse. Kuna meil oli mingi max VIP pakett, siis sisaldas see toitu, jooki ja soovi korral ka 'autojuhte', viimast küll kuurorti ala piires.
Esimesel õhtul, peale pikka lendu, oli kõht tühi ja ootas täitmist. Kuna öösel olid avatud vaid rannabaarid, siis tuli õhtusöök just seal teha. Youknowha, seal olid need loomad ka ööhakul välja tulnud, kes oma käsi kokku hõõruvad nagu Mr. Burns. Mo-fuckin' raccoons! Need nahhaalid olid imearmsad, aga päris julged tõprad. Muidugi neid toita ei tohtinud, aga mis teha, turistid me ju oleme. Õppisin ära ka esimese ning viimase fraasi: 'uno servesa, por favor!'.

FEEEED MEEEE!

Viimaks! Viimaks ma ütlen, et oli mõistlik ajajaotus ning meid ei hoitud kogu aeg rihma otsas. Öeldi juba õhtul ära, et järgmine päev meil niisama olelemiseks, sest meist rakendust nii ehk naa ei ole. Peale hommikusööki läksime maailma avastama, basseinid, rand, baarid ja kõik meie päralt! Neil oli isegi basseinibaar, kus olid rinnuni vees, või istusid pukil ning said pedrode käest kokse tellida. Esimesed pina-coladad koonuvahel seiklesin veel toakaaslase Matt'iga ringi kuniks tuppa naastes nägime, et meie uksekaardi kohta oli pistetud kaardike 'come claim your welcoming gift at the reception table'. Nagu shampus ja puuviljakorv oleks olnud vähe. Viimase toitsime üle rõdu punakamatele pesukarudele, sest lihstalt ei mahtunud kõike oma kõhtu ajada. Aga tuleme nüüd tagasi sinna, et meil oli kingitus saada. Vastuvõtus suunati meid edasi Travel Club'i laua taha, kus istus mehike, kes uuris meie missiooni kohta Mehhikos. Keerutas igatepidi ja siis andis mingi koti rannas käimiseks, no thanks, bye. Mõni minut eemal jooksis mehike meile järgi ja avaldas oma top-secret asja, et ta müüb kanepit. Hea äri, eriti kui neil see kohapeal kasvamas ja siis turistidele seda lisa teenimiseks maha parseldada. Hinnaks 50$, aga kogusest juttu ei olnud. Palusime mõtlemisaega, aitäh.

Lapsukesi toitmas.

Mitte, et mul ajaltelg nende söögikordade, õlleklaaside ja kuumuse käes enam selgelt meeles oleks, aga vist järgmisel päeval kirjutas Matt mulle Whatsapp'i, et ta ostis ära. Mille? Koti savu, ja selle arvatav sisu oli üle 10 grammi, hinnaliselt 4~5 korda soodam kui meil siin Eestis, hea diil. Nüüd saab CVsse kirja panna, et on Jesus'elt narksi ostnud. Keegi ei uskunud, et sellest lahti ka saame, aga pikemalt keerutamata see siiski juhtus, viimase pläru suitsetasid kutid üsna enne ära minekut.
Sellega aga lugu veel läbi ei saanud. Minu call-time oli üks hommik veits enne kuute. Oh seda õnnistust, aga kuna tappev palavus ähvardas ja ma lõppude-lõpuks sinna läksin ju tööd tegema, siis polnud millegi üle nuriseda. Miskipärast ei olnud magamisega ega ärkamisega probleeme, küllap organism oli niigi segaduses. Lisaks kaks asja mida ma ei kogenud reisi vältel kordagi - unenäod ja pohmakad. Teist neist isegi siis kui kella kaheni öösel maurasime ja 8'st kargu alla ajasin.

6AM HYPE.

Küll aga too päev feilis, sest hommikul oli esimene võtteplats liiga tuuline, siis teises oli valgus halb ja lõpuks scenery imes, seega asi jäi katki. Minu päev oli vara alanud, aga tulemust palju ei pakkunud. sain veel mõne päeva tühja panna, lisandus veel viimanegi modell ja minul ikka 'puhta puhkus'. Kuniks siis pühapäeval, päev enne minekut, jõudis järg minuni, sest mis tolku minust muidu oleks. Tunne oli selline meh, et küllap mingi filler kraam tuleb, sest ma ju lõppude-lõpuks olin kaugelt kohale toodud. Tõotas tulla tavapärane, sitaks palav päev ja päikest sadas nii et paha hakkab. Võtteplatsiks sel korral oli rand ja seal me oma päeva veetsimegi. Geelikiivriga juuksed üle pea aetud, nii et keskele jäänud juukselahk lubas peanaha ära kõrvetada. Jah, mingit mäda nokkisin sealt ka välja veel tagasiteel. Aga me ei olnud veel lennupeal, hoopiski rannas. Üsna gei võttemeeskond, speedode väel fotograaf ja mingi pikk blond mees rannaliival ülikonnas, millest üks mustem kui teine, hah! Rannaliival tehtud fotodele oli vahepalaks ka seal ääres metsa/džungli vahel klippide filmimine, Päris Mowglit ei pidanud mängima, jalutasin siia-sinna ja siis seda lindistati. Muideks, seal vedeles kookospähkleid igal põõsa või puu all, ja ühe neist ma ka võtsin ranna äärde kaasa. This is Colson the Coconut, and he's with us. Vaatab seda, kui kauaks teda meiega muidugi on.

http://lofficielhommes.es/wp-content/uploads/2017/04/web.mp4?_=1

Kunagi mingi kahtlane teema oli seal terve päeva toimunud, siis hakkas publikul ka huvi tekkima, mis kuradi tegelane see selline on, et tal isegi hoitakse päikese varju. No, see viimane oli puht praktiline, sest tõsiselt sitt oli seal olla nõndaviisi, kui teised lebotasid pea paljalt ning ma olin sisse pakitud. Isegi see, et mu päris töö hõlmab valgustitesse vaatamist, siis sealne ere päike oli liialt. Lihstalt ulme, viimased lookid tegime üsna nii, et 'poos' sisse ja silmi avasin vaid paariks sekundiks, et pilt tehtud saaks. Teaduslikumalt poolelt lähtuda, siis sain sinise valguse üledoosi ilmselt ka. Kuna ma selline 'prillinägu' olen, siis on lootust, et varsti saan seda igapäevaselt olla, kui nii jätkame, mitte vaid kampaaniapiltidel. Igatahaes, halada pole vaja, sest päris naljakas oli see, kui jutud ja spekulatsioonid läksid rahva vahel liikvele, et mis mees see siiski on. Mõni tegi pilti, kes varjas seda, kes mitte, aga tobukesed, flash-off. Ja siis Rogier, üks mitmest modellist, sattus lähimas rannabaaris ohvriks arupärimistele. Ta arvas, et 'he's the last winner of American Top Model' oleks liiga kergesti arusaadav jäi vastuseks 'he's a famous DJ from Estonia', küllap see tõstatas rohkem küsimusi, kui andis vastuseid, aga küllap ma olin siis kuulus Eesti DJ. Üheksast kuueni kestnud päev seal põrgus sai läbi, 'dos servesa Sol, por favor' ja minekut. Olin ära teeninud, sest tulemuseks siis see:

L'Officiel Hommes Spain cover.

Hakkas see aeg otsa saama ka vaikselt. Kauem poleks tahtnud ollagi, nädalast piisab, sest kuurorti alal olemiseks kauem pole ma piisavalt laisk, või piisavalt valge inimene. Valetaksin, kui väidaks, et ainult seal üüratul maalapil aega veetsin. Ühel õhtul, kui Matt'i pildistati, siis juhtusin meeskonnaga kaasa töllerdama ja laenasin nende autojuhti, et käia baaris alkotaksot tegemas. Misael oli täitsa tore autojuht, ta isegi rääkis arusaadavat inglise keelt. Small-talki järel leppisime kokku, et kui ta vahetus lõppeb 21:00, siis pool kümme saame kuurorit värava taga kokku ja ta viib meid linna. Mõeldud - tehtud. Käisime lähedal ühes üsna turistidele suunatud linnas, sest peatänaval, mida me 15 minutit läbi jalutasime, pakuti meile 3 korda narksi ja 5 korda seksi. Panime taguotsad maha hoopiski veits eemal melust, sest neil olid isegi klubid otsapidi tänaval, piljardiklubis. Ma ise mängima ei jõudnud, sest seal on reegel, et võitjaga lauas. Kui kaks meie oma olid mängu ära teinud, siis üks pablo lõi Rogieril kahe korraga oma kuulid auku ja sellega siis see piirduski. Eks uurisime natuke nende diskrimineerivate elutingimute kohta. Näiteks: töötad 6 või 7 päeva, siis 1 vaba, ja üheksa või kümne kuu jooksul on sul 3, fucking 3 lisa vaba päeva. Lisaks uurisin netist ka statistikat, nimelt keskmine päevapalk on Mehhikos 4$, ouch. Lisaks kuurort mahutab 5000 inimese ringis, töötajaid ligi 2000, õnneks ei olnud me seal mingil tipp-hetkel. Olime ehk üks-ühele suhtestatud tööliste ja külalistega. Kuna aga need turismilinnad ei pakkunud pinget, siis viimasel õhtul ei olnud mul tuju enam kogu satsiga kaasa minna ja jäin tagasiminekut ootama. 

Viimane pilt enne illegaalse mehhiklase üle piiri smuugeldamist.

Kuna Colson tuleb meiega, saagu mis saab, siis esimene intsident oli muidugi Mehhiko piiril. Kuna mulle lisa pagasit kaasa ei olnud ostetud ja ise ka ei näinud mõtet selle eest maksta, eriti kui nii sooja kliimasse minek, siis lisas see olukorrale vaid vürtsi. Tuli saada läbi turvaväravate. Otse loomulikult tekitab see tollitöötajates küsimusi, kui lisaks läpakale (mida 0 korda reisi jooksul sisse lülitasin) ja muule kolale ilmub letile ka kookospähkel. Otsiti, siis kelle oma see on, siin oli siis minu kord särada ja naeratades tunnistasin omaks. Pani neid kukalt kratsima ja nõutult üks-teisele otsa vaatama. Kuniks nad märkasid, et sellele on nägu ka peale graveeritud, welp, ilmselt see mind päästiski. Sooviti meile head edasist reisi, aitäh. Peale kohutavat tagasilendu, mis ajaliselt oli lühem, aga pimeduses veeta seda aega, suutmata eriti magada, oli piin. Mingis imelikus sundasendis keerutas lennukitoit hea käraka peeru mu kõhust välja, aga ma ei tea paljud seda seal lennukimüra keskel kuulsid, ma ise väga mitte, sest klapid olid kõrvas, aga raisk ma tundsin ikkagi. Nüüd kus Madriidis taas olime maandunud, oli viimaks kergenudus, et vaid kaks lendu veel lennata. Pingelang päädis pingetõusuga, sest pidin turvatsoonist lahkuma, et terminali vahetada, oh shit oh shit, Colson. Kuna me Mehhikos olime armunud Don Julio'sse, ei see polnud Jesuse vend, vaid kohalik tekiila, siis olin seda kaks pudelit ka trofeedena kaasa vedanud lennujaama Tax Free poest. Ja just selle pärast pääses Colson taas läbi. Nende hämming oli selles, et mu kaks pudelit oli eraldi pakitud ja siis pidin neile seletama, et see ei ole minu süü, damn Mexicans, ausõna noh! Minult ja mu kotilt lõhkeainet otsides ja kotti läbi sobrades ei huvitanud mu sõbrake neid üldsegi, aga ma olin ka targem, sel korral lajatasin pudelid letile, Colson peitis end kotis. Siit läksid mu teed Matt'iga lahku ja jäi veel Madriid-Berliin ning Berliin-Tallinn lennata, kust takso mind läbi pimeda ja külma Tallinna koju viis.

Viimaks kodus!

I don't do bags.

'Ükski prohvet ei ole kodumaal tuntud' või kuidas see ütlus oligi? Alustuseks sain esimese maigu oma esimesel Gucci showl, järgnes juba kampaania samas valdkonnas, edasi viis tee mind suursuguse Karl'i juurde Hispsterite Mekas ja lõpuks nüüd ka teleekraanile ning kuhu iganes veel. See kuulsus jälitab mind isegi internetis ja ajalehtedes, -kirjades.
Just nimelt teemaks on prillid, sest järgnev peatükk on taaskord neile pühendatud. Olen õnnistatud kohutavate hammaste, halva näonahaga ning selle kehatüübiga, mille kallal ilgutakse, kuid pole kunagi olnud vajadust prille kanda, kui just päike autoroolis mu silmi ei paita. Vaatamata faktile, et ekraani olen oma nooruses vahtinud rohkem kui vaja.
Kunagi kui olin oma 'karjääri' tipus, siis näidati keskmist näppu ühele teisele suuremale kampaaniale Eestis, tasu oli naeruväärne. Nüüd kus ma olen enamjaolt mahakantud vara, siis võib ka kohalikul turul mind turustada. Nõndamoodi antigi ProOptikale roheline tuli.
Rohelisest fooritulest sai päev ühes stuudios, kus viimaks EI kasutatud Apple'i arvuteid. Ja seal siis mina, üks tüdruk ja kaks eriti alaealist modelli said oma näod krohviseks ja ninad prilliseks. Tehti kampaaniapildid ja paar lõbusamat lühiklippi, millest teisi ma pole senimaani ise näinud, sest kes kurat ikka telekat enam vaatab. Vastus viimasele, siis ilmselt liiga palju inimesi, sest siit-sealt olen ikka kuulnud, et 'ou, ma nägin sind telekas'. Lisaks siis mõnes ajalehes, ajakirjas, nagu Eesti Päevalehe esikaanel ja viimases kahes Kaubamaja Hooaja nimelises väljaandes. Ja surematu kuulsus internetis, sest suunatud reklaam levib hästi ja küllap kampaania turustamisele panustatud paaalju enam kui modellidele.
Ja kes siis tõesti veel ei ole seda näinud, siis jätan ise ka ühe illustreeriva pildi:

Ainult 7€ kuus, et näha targem välja kui sa tegelikult oled.

Reisikiri: "Pariisine jaanuar"

Pikalt sissejuhatuses ei tuututa, meeskond nimega Haider Ackermann mind ülli ei lasnud ja seda neilt polekski oodanud. Edasine on kirjeldus olukorrast läbi geemaili eemaili, lisan vaid illustratsiooni väheke.


'Hei.

Kohal ja esimeseks 'tööpäevaks' valmis. Hotell sama, hommikune menüü 95% sama, küll aga on showroom teises kohas, seega 15min asemel 45min jalutust hommikusse. Täna peaks olema ilm plussis, ilmselt võtan seikluse jala ette, õhtul küllap nii entusiastlik ei ole ja kasutan metrood.
Igatahes, minekuaeg on käes ja küll varsti jälle millegi kohta kirjutada. '


'Saaga jätkub. Infosulu tõttu paluti 9:30 platsis olla. Jäin  kümneka hiljaks, aga nagu ma aru sain siis alustame täna mitte varem kui kell 1 pärastlõunal. Täna saab ilmselt päris palju vabandamist kuulda...
Soovitati minna jalutama või hotelli aelema. Oleks siis vaid see voodikoht nii lähedal kui viimati, aga omad tunnid peaks kuidagi surnuks ju lööma.'


'Asjalood arenevad. Kaks päeva 100% ühistranspordita. Või 3? Laupäev-pühapäev-esmaspäev, jah kolm ikkagi, tead siin ei saa aru kas nädalavahetused, kui sellised, üldsegi eksisteerivad, sest konstante tamp peal ja päevad segamini omavahel. Jalgade väss ei seise selles, et mingeid ulmelisi matkasi maha oleks peetud, vaid suurima lihasvalu tekitab saabaste jalga surumine.

Päevad tuhisevad ise üsna ruttu, kahjuks läheb showroomis alati üsna pikalt. Muidu oleks suva, aga peale kümmet õhtul hotellis kooliasjaga tegelema hakata on sellise päeva järel paras katsumus. Kelle süü see muidu ikka ole, ise selle supi keetsin, ise selle ära ka lürbin. Loodetavasti sobib valmiv pearoog ka koolis esitamiseks, narr oleks nüüd kõige-kõige viimane kursus veel feilida.
Kolmapäeval tuleb esimene show, oleks imelik kui mind sinna samusele ei võetaks. Mitte et ma castinguil käia jõuaks, aga siseinfo kohaselt on lootust vähemalt ühele etendusele veel pääseda. Eks me näeme. Seltskond endiselt seal väga äge ja siin kell kolm, peale koolitööga tänaseks lõpetamist, ei näe probleemi pool üheksa ärgata, et järjekordne jalutuskäik hommikusöögi otsa just nende juurde ette võtta.'


'Show must go on! Kuhu ma nüüd jäingi..? Ahjaa, kolmapäeval peaks muutus tulema. Kuna laupäevast teisipäevani olin hommikust-õhtuni rakkes nende lookside tegemisel, siis mu tark pea soovitas teha teisipäeva õhtul koolitööd nii kaugele ära, et oleks saatmiskõlbulikud. Kuna deadline oli kolmapäevane õhtu, siis never-ever poleks ma viimastel minutitel enam midagi valmis jõunud. Patsutus mulle pea-peale, sest nii läkski (hästisti).
Küll aga busydus sai ka kolmapäeval võitu, ei saanud pikalt magada, paluti hommikul veel appi minna. Seega ka viienda päeva olin tegelt kella neljani abis, ja siis jalustasin esimest korda agentuurist läbi (olles olnud Pariisis selleks hetkeks 5 päeva). Siis jõudis juba magusam osa päevast kohale. Kuna castingul Haider'i show jaoks olid üsna spetsiifilised kriteeriumid, siis modelle oli neil üsna raske leida piisavas koguses. Naljatleti, et mulle peaks 5 look'i andma show jaoks, aga füüsiliselt pole see kahjuks võimalik. Otsus oli siis selline, et ma saan neid ühtekokku kaks, mulle sobib. Muideks, temaatika oli skin-head, seega ma olin nagu valatud sinna seltskonda. Eks neid pea paljaks ajamise nalju sai ka nii mõnedki tehtud, kahjuks-õnneks vaid naljadeks nad ka jäid. Mida ma aga sain lossis teada, kus üritus toimus, et ma saan etenduse nii avada kui sulgeda. Õu Mai Gaad!

Haider Ackermann FW 17

Mitte väga suure üllatusena oli sellel õhtul veel vana hea Rick'i fitting ka. Jah, ma polnud ise ühelgi castingul käinud veel. Ja umbes sama väikese üllatusena olin järgmine hommik taas vähese unega varakult jalul, sest oli uus show vaja ära käia. Ahjaa, kasutasin esimest korda sellist asja nagu Uber. Mõtlesin võtta selle, sest tahtsin pool tundi kauem magada, tulemusena oli see, et jäin pool tundi hiljaks. Ha-fa, fucking ha, hea liiklus teil. Aga sain vastu mõistvat suhtumist ja show ise oli ka äge. Catwalk oli selline cluster-fuck, et kui kellelgi midagi untsu läheb ja enesekindlalt edasi sammub, siis keegi publikus ei saa midagi nii ehk naa aru.

Rick Owens FW 17

Ricky-tricky järel ootas mind Haider juba järgmises peatuses. Nüüd on ta oma bränd talle selline side-hussle, sest antud hetkel täidab ta ka Berluti creative director istekohta. Ma vannun taaskord käsi südamel, et välimus on modellinduseks vaid eeldus, edasi on puhas õnn ja Pii-ärR. Sealt siis ühtlasi ka üks huvitav muudatus, mida ma ei saa spoilida ennist, kui laval ää käin.'


'Viimati jäime jutuga toppama sinna Berluti pessa, kus härra Ackermann nüüd vägesi juhatab. Lisaks ootab igas 'sadamas' ka üks eestlane. Nüüd sain siis Pariisi oma ka üles leitud. Nimelt sealse kompanii disainerkonnas juhtumisi üks omale koha leidnud. Nädal vaid saia-maiate juttu ja inglise keelt kuulda, siis ülim heameel vahetada ka eesti keelseid repliike.
Poole ööni Berluti HQs passitud ja riided fititud. Nüüd aeg minna Starsystemiga kohtuma, mingi traditsioon vist, sest asukoht oli ka sama mis alati. 'Siis kui Taavi kohale jõudis olid kõik teised juba lõbusas meeleolus.' Ja nii oligi. Eks siis kombekohaselt teretamine ja patsutamine algas ning küsiti, mis soovin, siis vastus oli juba varem valmis mõeldud, 'a beer, a cigarette and an Uber home, please'. Esimesega siis aitas mind lõpuboss, kelle käes firma kuldne krediitkaart on, teisega keegi seltskonnast ja kolmanda eest kandsin ise hoolt. Okei, tegelt ma selle tunni jooksul ajasin kaks märjukest nahavahele ja siis panin ühes tesitega plagama.
Võiksin mürki võtta, et asi ei olnud alkoholist, kuid järgmine päev oli üsna sant olla. Kas närvid? Oli hommikuses buffeé lauas toit riknenud? Igatahes selline pukey-poopy tunne oli hetkel mil hotellist sel reedesel päeval väljuma hakkasin. Sain nüüd päris castingul ka käia, muidugi comp-card'i polnud (Pariisi agentuuri jaoks ma direct booking only). Ja ega seal polnud keegi minu nägemisest ka huvitatud, klassikaline agentuuri lüke, et modelle maksimaalselt jooksutada.
Agntuurist rääkida, siis jäi teine ka teepeale, juhtumisi oli vaja tervisetõend viia ja oli ka viimane aeg seda teha. Ühtekokku siis käisin agentuuris kohapeal kogu aja vältel tervelt 2 korda. Kohapeal olid ka fotograafid kes suvel tegid success-boy'dest ilusa pildiraamatu, aga kahjuks minu kätele jääb see kättesaamatuks.
Viimaks siis jõudsin ka Grand Palaisse, see hoone on nii suur, et kui autojuht tegi terve ringi sellele peale, siis sain ikka vales kohas maha mindud ja suure ringi jalutada. Arusaamatu lauseehitus, aga noh, oli lihtsalt suur loss. Nagu suurele hoonele ikka kombeks, siis kõrged laed olid teemas! Nimelt neli tundi, mis enne showd oli vaja prepareerimisele kulutada, kuludsid räiges külmuses. Umbes nagu oleks õues, aga tuult ei puhu. Paar soojapuhurit ja -kiirgurit olid ka saadaval, aga nende eest oli aktiivne siblimine ja löögile oli sama lihtne saada kui head palka Eesti riigis. Käiku läksid ka föönid, kohe päris ausalt. Küll aga minu karge põhjamaine keha pidas piisavalt hästi vastu, sest teadsin, et kössitamise asemel tuleb liikuda. Halenaljakas iroonia tuli siis mängu, kui elekterikatkestused esinesid, nagu inimestel ikka kombeks, siis ühte pikendusjuhtme taha pannakse 3 puhurit, 30 fööni ja 300 iPhone'i. Muideks, sooja joogi asemel tuli termosest mingi leige pruun ollus välja, kohviks seda nimetada ei julgeks.
Sinna kuhu külalisi oodati oli muidugi saunaks köetud, või sealt modellide laudast tulles tundus vähemasti nõnda. Nagu aru sain, siis põrand oli nimme ära retsitud, aga see pole minu raha mida kulutati, tehke mis tahate. Küll aga oli eriti lahe teostus sellele kuidas kogu runway läbimine toimus, kaugel klassikalisest hanereast, kui ma nüüd oma elukogemustest lähtun. Muuseas, antud müstiline saladus, mida eelneval õhtul Starsystem'i meeskond ja järgmine päev Successi perekond ei näinud olid mütsi alla peidetud kiharad. Nüüdsest siis peres kõige blondim tegelane.

Berluti FW 17

Kuna maestro isiklikult kutsus, siis ei saanud minemata jätta ka aftekale. Maxim's oli koha nimi, kuuldavasti vinge koht, ja seda ta ka oli. Ilmselt kolm ringi üle võlli fancy, ja mina oma teksapüksi ning Salomoni saapaga. Jutt oli, et 23.00 hakkab mürgel, aga kui ma südaööl sinna laivi sadasin, siis polnud tähtsate inimeste õhtusöök veel oma otsa leidnud. Open-bar on alati tore, aga kui sealt vaid kokteile ja šampust saab, siis tuleb kindlapeale selline õhtu kus palju jama saab segamini joodud. Nii ka läks. Aga esmalt ma tajusin, et koht on nii noobel, et isegi toas tehakse suitsu, what? Igatahes, varsti lendas üks teine max-casual modell kohale, ma ajasin esimese joogi ümber ja õigepea tehti tantsuplats laudadest tühjaks, DJ aeti pulti ja jalakeerutamine võis alata. Kuna ma olen selline inimene, et tal vaja kirvega piir ette raiduda ja koju ära saata, siis sel korral mu südametunnistus oli küll kuhugi Läti piiri taha vist jäänud, sest sellega mu õhtu veel otsa kahjuks ei saanud (küll aga oleks võinud).

Tulemusena tegin terve laupäeva oma nädalast unevõlga tasa ja pühapäevalgi oli kerge värin sees. Taaskord üks neist kordadest, mil pohmakas läheb sujuvalt üle tõbisusele, nii et ise ka ei saa aru, mis sul siis häda peaks olema. Kuigi laupäevasele hommikusöögile ma ei jõudnud, siis pühapäeval olin ilusti kell 7.00 juba püsti, ei mäleta mil viimati sellisel päeval sellisel ajal oleks ärgata suutnud, aga money talks. Nagu soovitud, siis enne üheksat olin showroomis kohal ja tegime kollektsioonist tootefotod ära. Minu roll ei olnud muidugi fotot end teha, vaid sellele sisu anda. Sai söögi alla ja peale võttemeeskonnaga naljatletud, et kui kallid need riided on, mis nad müüvad ja lõpetuseks tegin maksimaalselt eestlasliku teo ja jätsin Vana Tallinna meenena disainimeeskonnale.

Lõpetuseks üks kurb noot ka. Olin vaimselt juba vähemalt kuu aega tagasi valmistunud kell 7:40 lennulike minema. Küll aga check-in'i käigus (õnneks online), selgus, et AM asemel on seal alati olnud PM. Paistab, et auto saab ühe vaba päeva veel juurde.'


Kokkuvõtteks vaatame siis tasa ja targu mis edasi saab. Kooli tahaks räigelt ära lõpetada, et kordki juba teisest lahti saada. Ilmselt kaugemaid lende ei tule ja vaevalt, et lähemaidki. Kui miskit, siis küllap juuni kuus see sama ooper mis nüüd viimati kahel korral mängis. Iseasi kauaks ta mängima jääb veel, varsti ma ju veerand sajandit vana.

Ülelennud, ülelasud.

Viimati Pariisis olles äratati teema. et Taavi Koreasse saata. Kahjuks mitte põhjapoolsesse, vaid sinna kuhu ta märg unenägu oleks olnud minna keskkooli ajal. Esialgne plaan oli saata kaheks kuuks, september-oktoober, et ma oma koolisemestrist liialt ei kaotaks. No, selle orgunninga läks väheke liiga kiireks, seega lükati plaan uude aastasse, et jaanuarist kolmeks kuuks sinna minna.

Nüüd siis oma elu selle järgi sisse seades olin nii siin kui seal sellest kergelt juttugi teinud. Otseloomulikult oma 'päris' töökohas ka tegin asja teatavaks juba sügise algul ja koolis tegin asju 5% suurema hoolega, et semester edukalt läbida. Kusjuures sellega mul kogemata alati veab, vist ikkagi olen midagi koolist õppinud või kogemusena omandanud ka - teha maksimaalselt minimaalse ressursiga.

Küll aga EAPde kogumise kõrvalt tahtnuks ikkagi oma teemakohast portfooliot täiendada. Lisaks ka rahakotti, sest võtsin omale uue jaapanlasest kallima, kelle eest mult iga kuiselt raha küsitakse ja ega temagi õhust ja armastusest enda mõnusi mulle paku. Paraku aga sai Eestis vaid lambiäri ajada ja korra pääsesin vaid Berliini, päevaks. Seal võttis mind vastu Vitali, kes kogu oma elu on veetnud Saksamaa residendina, kuigi olemuselt oli stereotüüpselt oma nime vääriline. You know... uus G-klass ja kurikas pagasiruumis. Üks lahe asi oli veel, ta stuudios olevas kööginurgas ootas viieliitrine viinapudel, mille otsa oli keritud see asjandus, millega vedelseepi saab kätte. See oli gramm tricky, sest esimese sörtsu tulistas see maha, edasised sain juba otse klaasi lastud. Kuid paraku jah, mitmed üritused ja nädalavahetused oleks korreleerunud just nende optionitega, mis pakuti, aga ükski ju teoks ei saanud. Hea on, et ma päriselt plaane ära ei nulli, kui midagi pakutakse.

Aga pole need korealased seal lõunas midagi paremad kui põhjas (minu silmis). Suvest saadik ootasin lepingut lugeda, küll aga neil käis agentuuridevaheline price negociation (või vähemalt nii väideti mulle), ja see siis oli niiöelda põhjus alati öelda 'varsti saad, oota'. Welp, ootasin mis ootasin, sittagi sain lugeda, kuniks oli november umbes-täpselt oma keskpaika jõudmas ja tahtsin konkreetsed jah/ei vastust. Vastuseks oli see teine, seega mu potentsiaalne suurim lend saigi üle lastud.

Tagantjärele targutada, siis ütleks, et hea ongi, et ära jäi. Mitte, et ma seda teist perspektiivi saanuks antud hetkel kogeda, aga siiski viimaks tuli üks teine option, mille puhul mu kõhklused olid läbi aegade väikseimad.

Epic Holiday ehk 'Money talks, bitch!'

Tõlgendagem nüüd seda kuidas tahate, aga välitimaks stressi või klounaadis osalemist otsustasin, et suvi '16 jääb lend ära. Ühelt poolt siis vabalt võtmine, kooliga tegelemine ja vaimne puhkus ning viimaks jaanipäeva pidamine. Teisalt jälle riskide maandamine ja mitte nulli või miinusesse jooksmine omadega. Meenutuseks mainin, et aasta varem jälgisin kogu seda jaanimelu sotsmeedia vahendusel.

Eriti kick-ass oli selle suve puhul, et pühadega kaasnes 4 vaba päeva. Uskumatu, et ametlikult on selline nädal aastas, mil inimesed on kaks päeva tööl, ühe veel lühendatult ja siis edasi juba kisub pilt uduseks. Kuid jätkem nüüd see puhkusejutt, sest juhtus midagi enneolematut, Pariisist tuli direct-booking ja sellega lubati saada enamat kui võlast vabaks, hoopiski esmakordne pluss sellest riigist.

Mõeldud - tehtud! Money talks, bitch, leian need teised nädalavahetused suve pidamiseks (eeldatavasti). Sedapuhku oli diil selline, et kümneks päevaks lendan Prantsusmaale, aga mitte EM'i kaema, ikka töö asjus. Eriti huvitav oli kogu selle loo juures see, et kohalik agentuur ei pannud mind isegi show packagesse, ehk siis mu nägu ei figureerinud koos teiste modellidega kes hooajaks külapeale olid tulemas. Kas see nüüd tähendab ekstreemset õnne, kliendi surmkindlat soovi või seda, et ma lihtsalt olin ainus keda selleks tööks pakkuda oli? Ma ise usun, et natuke kõigest, eriti selletõttu, et agentuuris ma polnud kindlasti 'heade laste' nimekirjas.

Fakt, et ma eelmine hooaeg, talvel, härra Haiderile tegin show ajal kaks looki ei olnud ainus põhjus miks mind kutsuti, nimelt tüüp kes talle pikka aega minu tulevast tööd teinud oli juhtus puuduma mingitel segastel asjaoludel. Aga mis mu ülesanneteks olema siis sai? Esiteks oli kolm päeva lookide tegemist show jaoks, ühtekokku vajati neid umbes 25, sest neid mõningaid naistekaid ma tegema siiski ei pidanud. Järgnes päev mil show ise aset leiab ja omakorda 3 päeva 'vabadust'. Selle vabadusega on teadagi värk, et hetkel mil midagi ette hakkan vaba ajaga võtma tuleb kõne ja pean end kuhugi teleportima. Ning lõpetuseks mu esimene e-comm, olla tüüp brändi kodukal kellel asjad seljas ja siis saad seal uurida detaile ja shopata, kui isu tekib või raha palju.

Lisaks sellele, et lend ei tule oma taskust on ka hotell sel korral tasutud. Mu eest tasutud hotell oli päriselt ka hotell, mitte motell, hostel või peldik. Oma tuba, voodi tavaliselt neli korda laiem, nurgas vedeleva kasti asemel mingi Apple telekas, õhem kui mu telefon ja hommikune buffee. Viimase puhul ma pole senini kindel, kas selle maksin ma oma krediitkaardiga kinni või mitte. Igatahes fancy as fuck ja ateljee polnud ka kaugemal kui max 15 minutit jala visata.

Päris aus olla, siis sümpaatia disaineri vastu tekkis juba jaanuaris, siis kui see eelmine show oli. Üli chill tüüp, ei paistnud mingi try-hard, hoopiski suhtles kõigiga vabalt, jalas sweat-pants ja peas beanie. Lisaks siis ninamehele, kelle järgi brändki nimetatud, kuulus tiimi veel kaks hierarhias kõrgemat asjapulka ning mitmed assistendid ja õmblejad lisaks. Võeti mindki ilusti omaks, sest mingit tüli ega draamat pole vaja, me töötame siiski kõik ühise eesmärgi nimel ja raskemaks ma seda neile kindlasti ei teinud, diivatsemise asemel olin fully co-operative.

Olukorra tegi raskemaks asjaolu, et see show toimus esimesel showde päeval, seda vähem aega oli valmistumiseks. Kui see polnud veel piisavalt pingestav asjaolu, siis kollektsioon ise saabus osadena ja kolmanda päeva õhtuks polnud ka veel kõik hilbud kohal, kahju. Kuigi mul oli kogu castingute aeg veedetud showroomis tööd tehes, siis juhtumisi üks mees oli endiselt minust huvitatud. Vana hea Rick, kel tekkis soov taaskord mind lavale saata. Kui kolmas tööpäev oli õhtusse jõudnud tekkis vajadus võtta tunnine reis ette võtta, et käia nägu näitamas castingul. 'Ei' ei oleks olnud aktsepteeritav vastus.

Muuseas, ma ei olnud endiselt jõudnud veel agentuuris käia. Mitte et räme vajadus oleks selleks varem olnud, aga castingul on ikka raamatu ja kaartide olemasolu soovituslik. Tänavad oli täis jalkafänne, metroo ummistunud inimestest god bless et pommi ei saanud ja kui ma viimaks selle seikluse järel olin jõudmas agentuuri metroopeatusse helises telefon. 'Well, god fucking damn it', mis ma muud mõelda ja öelda ikka oleks osanud, sest selgus väike pisiasi, et casting-crew polnud mu autoportreed teinud ja oli vaja tagasi minna. Roger that, Rodger, täna ma agentuuri küll ei jõua.

Järgmisel päeval tegin siiski selle nalja ära, üllatuseks ei olnud mu nimi sel korral kaardil valesti kirjas, kõigest juuksevärviks oli märgitud 'blrown'. Õhk oli paks nagu ikka, aga see oli pigem tingitud sellest, et kiired ajad ja tähtsad asjad, mind vaevu märgati. Jättes nüüd need samused kus kurat, siis päeva kulminatsioon oli ikkagi toimuma pidanud show. Sel korral siis oli tegu tegu taas mingi vähe ajaloolisema hoonega, kus hoovil oli vaatajate kohad ja ka meie ringlemine. Kaks korda ma kahte looki ei tee, aga sel korral sain avaldada arvamust, et mida ma siis kanda sooviks. Kolmest valitust läks kaks täppi sellega, mis Haider isegi arvas, wicked!

'Laval' käimise skeem oli üsna keerukas ja seal ma hetkel pigemalt ei peatuks, aga oli au kanda siiski üht main-lookidest, ehk olin üks tüüp kes lõpuks tuleb trepile vastu, palju iganes see nüüd peaks aimu andma sellest mis toimus. Küllap pilt ja video annaks siinkohal rohkem vastuseid.

Haider Ackermann SS 17

Nende peidetud kiharatega polnud päev veel kaugeltki läbi. Pidin käima veel Rick'i juures fittingul ja tagatipuks emaagentuurikatega õhtustamas. Kuna ma (pahatihti) valisin liikumisviisiks jalutamise, siis tolle päevane jalanõuvalik oli tõsine möödapanek. Lõppude-lõpuks ma kuttidega edasi pidutsema ei läinud, sest hommikul oli show ootamas. Esimene oluline memo mis ma agentuurilt viimaks sain, eelmise show koha ja aja pidin ise välja uurima, wtf eksju. Poole kahest hotelli viimaks jõudnuna hakkasin peast välja kiskuma kõigi klambreid, see oli rekordkogus! Ja viimaks sai see Hard Cock Grease ka peast pühitud ning läksin oma väheseid unetunde püüdma, voodist kuhu on võimalik ära uppuda.

Üldiselt on Rick alati mingi trikiga hakkama saanud, et publikut üllatada, siis sel korral jättis ta suurema katsumuse modellide kanda. Riided olid üsna kottis ja suured, püksid lausa jooksid tormi, et talla alla sattuda. Vähe sellest, lavale tulles ja lahkudes oli keerukas keerdtrepp vaja läbida ja lava polnud ka kohe üldsegi mitte sirge, leidis Tookio Paleest vist ainsa ruumi, mille põrandapind meenutas skatepark'i. Äkki pani härra oma raha selle peale, et keegi nina veriseks kukuks... kuid sellega läks ta sedapuhku küll alt, minu info kohaselt sujus kõik vägagi hästi.

Rick Owens SS 17

Nüüd siis kolmas Rick ka kotis, sama kvantiteet mis Gucci showdega, elame-näeme kas midagi veel tulemas on. Mis tulemas veel oli, oli see, et paar päeva hotellis Supernatural'i viimast hooaega vaadata ja siis viimaks see e-commercial ära teha.

Selle päevaga sai mulle selgeks see, mis on kõige raskem töö üleüldsegi - paigal seismine. Palju ringi kõndida on kerge, kui õige jalanõu ja riietus valitud, kuid liikumatult seismine nõuab enim pingutust, pildid peavad ju võrdlemisi identsed olema. Pidev probleem oli see, et fotograafi arvates oli mul üks õlg kõvasti alla poole kaldus, joke's on you, sest tegelt oli põrand väheke viltu. Kõrval käis ka showroomi tegemine, ehk seal oli kogu kollektsioon väljas ja kliendid siblisid ringi ning käsutasid modellidele outfitte selga, ei väidaks et seegi lihtne töö on. Õnneks või kahjuks sellest ma pääsesin ja kokkuvõttes oli päev ka väheke lühem kui algul kartsin, seega üle-üldiselt oli Pariisis korda saadetud sooritus parem kui see mille järgi olin läinud.


Puhkus sellega veel päris lõpule polnud viidud, nimelt siis kui ma olin juba unustamas, et ma modellindusega tegelen jõudis minuni option üheks nädalavahetuseks. Jah, taaskord oli see paigutatud just sinna kui ma teisel katsel olin maale minemas. 'Drop all your plans, Italy is waiting' kuid ega ma nii rumal ka ole, et nüüd kõik plaanid kuupeale saadan ja jään koju ootama. Tehes risti vastupidi agentuuri soovile jätsin plaani jõusse ja tore on, et nii tegin, sest otseloomulikut jäi lend ära, hoopiski sain viimaks maakodu külastada. Eks sisimas ole natuke kahju ka, et asi jäi sinnapaika, lõppude-lõpuks Money talks, ...

ktnxbye!

                Ei ole ühtegi lõppu ilma alguseta. Mitte, et ma nüüd pliiatsid täitsa pinalisse ära paneks, pigem asun neid korraks teritama. Ei saaks ka väita, et nüüd kõik kirja sai, pigem jäi vähemalt kolmandik olulisest (teemasiseset) rääkimata ning teemavälist veel 'oi-kui-palju'. Kuid see oli pigem low-budget projekt mul endal, kui plaan mingit bestsellerit kirjutada.

                Kuna praeguseks ajahetkeks olen looga jõudnud tänapäeva, siis targem on oodata ja ainest koguda, mitte punnitada igaks nädalaks uut lugu. Iseasi on muidugi see, kas üldsegi midagi uut on tulemas. Seda viimast näitab vaid aeg, ise ma veel lõpparvet ei ole välja võtmas, kuid see industry on väga muutlik ja ühel hetkel võib ta ise seda teha. Kohati ongi olnud tunne, et ma alustasin kõige sellega liiga vara, teisalt jälle tulin lavale liiga hilja. Selle üle saaks teoreetiliselt 'oleks-poleks' vormis ju pikalt filosofeerida, kuid jätaks selle hetkel tegemata, sest hetkene olukord ju täitsa aktsepteeritav.

                Kogu maailm on üha enam globaliseerumas, seda ka fashion industry. Isegi mitte kuigi palju aega tagasi, ütleme nii aasta-kaks, valiti showdeks enamjaolt modelle vastavalt sellele, kes hooajaks linnas viibimas olid. Uued tuuled aga puhuvad neid nii Euroopa kui ka muudest maailma otstest kokku, mis tõstab kõvasti konkurentsi. Lisaks need casting directorid, kes selekteerivad modelle showdeks välja peavad ka oma leiba teenima, sedapuhku siis on uutel nägudel rohkem lööki. Kui kokku võtta siin viimased laused, siis võiks öelda, et üha raskemaks see olukord on minemas. Muideks, ma ise ei mõelnud seda välja, analoogset infot sain nii Pariisi kui ka Milaano agentuurist.

                Peatükke kirja pannes lähtusin selles, et mida ma kindlasti ei tahaks unustada. Ei olnudki muud, suuremat eesmärki kui vaid see, et ise oma lugu ära ei unustaks. Mitmeid kordi, eriti kui kuuldakse mu 'hobist', on palutud, et ma sellest siis räägiks. See on umbes-täpselt sama raske, kui kirjutada referaati vabal teemal. Alati on asjakohasel teemal raske midagi rääkida, kui keegi konkreetselt küsida ei oska, vastasel juhul jookseb jutt alati rappa ära, või pole üldsegi nii huvitav. Küsimise korral on vastutus selle inimese kanda kelles see huvi tärkas. Nüüdseks peatükk 55 (see samune) on kirja läinud more-or-less kronoloogiliselt, just nii kuis algul seda lubatud sai. Ainus suunis, mis poolepealt minuni jõudis oli soov, et lisada vähe enam pildimaterjali. Kogu sisu ise on olnud algusest peale minu läbielamised, arvamused ja visioon, isegi kirjavigad tunnistan omaks.

                Mõne selgituse jätan siiski lisaks veel siia, mitte et sind, kallis lugeja, see peaks huvitama, kuid nii mõningaile on järgnev varem huvi äratanud... Esimene müüt, mis vajab murdmist on minu toitumisharjumused, need on täiesti normaalsed, meie ühiskonna mõistes, ei näljuta ma end, ei ole vegan, olen lihtsalt sellise geneetikaga... Pikemapoolsed juuksed ei ole mulle vastumeelsed, kui siis suvel väheke, palav on ju, ja tähelepanu saan tänu neile pigem meestelt, what a surprise... Kolmas asi välimuse juures, mis inimesi kohutavalt häirib on see, et ma ju ei tee sporti, myth busted, terve elu olen mingil määral ikkagi seda harrastanud, eriti meeldib lumelauatamine ja rulluisutamine... Tätoveeringud? - jah, hetkel on neid 2, aga tuleb lisa... Ei! Modellindus pole siiani saanud mulle täiskohaga tööks. Jah! Mul on ka selline asi nagu 'päristöö'. Lisaks neile, olen hetkel poolepeal oma magistrikraadi omistamisega... Keskkooli lõpu järel läksin Soome kaheks aastaks (kool, mitte töö!), kuid peale seda olen nüüd kolm aastat Eestis alaliselt elanud, kahjuks inimesed ikka küsivad 'Ou, Taavi, sa oled nüüd Eestis tagasi?' - nojahnoh, aga seda juba kolm aastat... Keskmine modell (eriti sellised poolekohaga) ei ole rikas, elu pole sugugi glamuurne, ning brändid ei jaga tasuta nodi... Ja  viimaseks, ma ei ole gei, juuksenõela kantakse juuste kinnitamiseks ja automaatkäigukasti eelistamine ei tee minust naist.

                Kuna ma pean ennast mõneti aumeheks, siis katteta lubadusi ma andma ei hakka. See, mis sel suvel saama hakkab on kõigele põhjus ja tagajärg, või kutsuge seda saatuseks, aga ette me ei tea. Et elu oleks põnevam, siis ämbrisse astumise asemel hüppan sinna peakat. Ja kui ei teki enam miskit millest kirjutada, siis ei plaani klouni ka mängima hakata. Seoses sellega tsiteeriks lõpuks oma lemmikut: 'I would rather die on my feet than live on my knees.'. Pole see modellindus kunagi mu unistuseks olnud, seega ei tuleks ka lõpparve tegemine läbi pisarate, olen saavutanud kordades rohkem kui unistada oleks osanud. 

http://annestiil.ohtuleht.ee/736119/taavi-blogi-ktnxbye

Prillipäev!

Üks mälestusi esimesest Pariisis käigust, värske hakatisena, pestud ajuga, oli  möödumine prillipoest ja vaadates vitriinile nägin reklaampildi, mingi A5 suurus, mõeldes 'oh kui äge, kui vaid sinna saaks kunagi oma näo'. Samas, lubatud ju oli superstaariks saamist, küllap see siis on vaid osa teekonnast, et modellielu oleks vaid 'pussy & champagne' nagu Haavard seda ütles.

Ajades kronoloogiad nüüd väheke segamini, siis nüüd Eestis viimaks tagasi olles olin agentuurile piisav pettumus. Ma neile seda ise alatasa rääkisin, nemad raiusid aga vastu, mis sest et mul oli häid tõestusvahendeid. Esiteks see, et mingi ajakiri tahtis intervjuud ja lugu minust teha, ilmselgelt see ei juhtunud (toimus ekspromptli üks teine, aga see on lugu juba teised päevaks). Veel ei tahetud mind Eesti brändidele näoks müüa, sest mu pilotaaž on ju nõnda kõrge, aga nüüd puhus hoopiski teine tuul.

Tuuled puhusid mind hipsterite Mekasse, Kalamajja, Telliskivi tänavale. Seal leidub üks (vist mitmest?), töökojast mis valmistab Eestis prille. Mis teeb asja eriti ägedaks on see, et need tehakse puidust. Ja juhtumisi olin ma üks potentsiaalne kandiaat nende tulevasele kampaaniale. Proovipäeval tehti peaaegu iga raamiga pildike ära ja ega rohkem muud midagi kui oodata kas yes- or no-drop.

Mitte et ma nüüd, ligi kaks kuud hiljem, kui seda memuaari kirjutan oleks mõnda pildi oma silmaga näinud, siis tehtud see sai. Hoides asja konfidentsiaalsuses, jättes omale mänguruumi selleks, kui ükski mu pilt kodukalegi ei ilmu, siis kiidaks tegijaid nõnda kuis võimalik. Senimaani oli see kahtlemata kõige paremini organiseeritud photoshoot üldsegi. Läksime kohale, seati asjad üles, riided selga, meigid näkku ja stseenile paigutamine alaku. Tänu sellele läks päev ka päris kiiresti, omakorda 'tänusõnad' Päikesele, sest teda meil igapäevaselt palju just näha ei ole, ja võtsime maksimumi.

Teine lugu on varem juba väheke kõla saanud, korra või kaks lausa. Aga seda vaid jutuna, natuke lekkinud ka sotsmeedia platvormidele. Lendame ajas tagasi 2015 juulikuusse, otse lõõmava Toskaana päikese alla. Üleüldsegi Gucci kampaaniale pääs on päris kõva sõna, aga nüüd neljast poisist veel osutuda valituks, olemaks prillinägu, über-luck.

Eriline seos neil kahel oli see, et just sel päeval mil Eestis prillikampaaniat tehti, sai Lev kuskilt tolle suvise pildi. Ja hiljem veel sain Prantsuse Successilt ka sõnumi 'Is that you?' ja väike pildike juures. Mahuks siis mu pähe ka see, et mille kuradi pärast seda veel pole firma ise oma meediakanalitel avalikustanud.

Gucci

Framed by Karl

Kõikidele muudele kallistele bränditoodetele suudan üldiselt 'EI' öelda, aga too on nagu kindel produkt mida ma osta tahan. Üht pidi on see mälestus kogu modellindusest, teisalt oleks mu mure nimega 'milline prill mulle sobib' lahendatud, kui Alessandro arvates ma sobin neid kandma, siis küllap ma ikka sobin ka. Kui vaid siin riigis oleks ostujõud piisavalt võimas, et selle brändi butiik siin avataks, niisama prillipoed vist kuigi sagedalt oma assortiid ei muuda ju. Ah, mida mina ka tean, kunagi kuskil lennujaamas ilmselt need omale leian.

http://annestiil.ohtuleht.ee/732831/taavi-blogi-prillikampaaniad-meil-ja-mujal

Mis kell on?

Pikk telefonikõne, mis ühendas Pariisi ja Tallinnat, sisaldas ka klassikalist mesijuttu potentsiaali kohta. Aga seda olin juba piisavalt kuulnud, et teha neile selgeks kooli tähtsust ning rääkisin sellest, mida praktika on tõestanud.  Ning ega see kõne polnud ka niisama lepitamise mõtteks tehtud, kellelgi pole vaja sõber olla, asi on ikka äriline.

Konkreetsem teema oli seoses ühe editorialiga, mis pidi aset leidma Londonis. Aga ma olen ju Tallinnas, ega see väga mõttekas tundugi niisama lennutada kedagi edasi-tagasi, vaid päevaks. See oli siis järjekordne ettekääne minu peedistamiseks, et ma peaks ikka asja tõsisemalt võtma, sest mul jääb nii palju tegemata. Selge see, et tõenäosus kasvaks kui mõnes suurlinnas vegeteeriks, kuid kas olen ealeski tahtnud seda teha täiskohaga?

Aseme leidmine pidi toimuma ülejärgmisel päeval, võib-olla. Nagu kombekohane on, siis otsused langetatakse väga viimasel sekundil, täpselt nagu sel korralgi. Õhtul jäi jutt umbes-täpselt nii, et kui lend oli natuke peale lõunat, siis kuni 10:30'ni helistades saan aegsasti asjad kokku ja minekut. Miks nii kaua? Tallinna lennujaam ju, teadagi kiire värk. Puhveraega vajasin hoopiski selletõttu, et ma muidu ei oleks ju tervet päeva kodus konutanud, läksin ikka trenni, tööle, tavaline päev.

Kell sai kümme, siis juba pool üksteist, lõpuks üksteistki, aga kõne ei tulnud. Rahustasin siis kontorilised maha, sest minemas ma ilmselgelt ei olnud. Kuna halvad asjad juhtuvad üldiselt korraga, siis tänu autopesule ja öökülmale oli ühe uksega mingi jama tulnud. Õnneks see mure lahendas end ise, päeva peale temperatuur tõusis ja polnudki töökotta vaja minna. Aga ega ma muidu poleks kõike seda seosestut juttu kirjutanud kui ...

Poleks helisenud telefon, success, Success helistab. Eks kõne alustuseks viisakusest uuriti ka, et kas ma ikka jõuan nüüd lennule. Ma palju muud ei osanud öelda kui: 'Oh, I might'. Ja keda nüüd süüdistama asutakse, kui mitte mind? 'Taavi, what the hell, you agreed that if we call you before 10:30 you can make it! This is very bad, bad bad bad, bad Taavi!!!'. Siuke, tavaline sõim, aga mu punch-line tavaliselt tõmbab jutule joone alla: 'Yes, but it is past 11 here.'. Võit on minu! 'Oh, is it? Oh my. Oh, sorry. But really? Is it different timezone in Estonia? I never knew.'. Ei saa pahaks panna, aga sa ilmselt ei tea, sest pole kunagi ida suunas kaardil vaadanud.

Eks ma siis tegin klassikalist liiklushuligaansust ja hakkasin kodupoole kihutama, äkki isegi jõuan lennule. Tallinna lennujaam on ikka kuradi vinge, võrreldes kõigi teistega. Kuid küllap tundsid agentuurikad end piisavalt halvasti, et sebisid mulle 2 tundi hilisema lennu, fair enough, sain isegi Tallinnas lõuna ära peetud. Õhtul leidsin söögipoolist ühes moslemite hoodis, kus iga restorani, isegi Subway, uksel on silt 'halal'. Ma ööbisin Ida-Londoni mošee kõrval hoones olevas säästuhotellis, kuhu saabudes hoiatas mind autojuht, et valge inimesena seal majade vahel öösiti ei tasu eriti ringi tuiata.

Järgmine päev toimus siis väike klõpsutamine ka. Maja oli klassikaline Londoni maja, kõik me oleme ju Sherlock Holmes'i vaadanud, seega teame milline see klassikaline maja on ka. Ajanappuse tõttu mu päev pikk ei olnud, aga kutte oli veel, seega enamuse ajast oli klassikaline ootamine. 9 või 10'st oli algus ja mu takso lennujaama oli kolmest pealelõunal ees juba, otseloomulikult ka selle peale saamine ei olnud laitmatu. Viimase pildi ajal aelesin ühel neljanda korruse voodil, küll aga garderoob oli keldris, seal oli ka minu telefon. Telefon mis helises ja mulle üle toodi, sest kell oli 15:15. 'Taavi, what the hell, where are you, what are you doing, why aren't you on your ride to the airport.' .. Mõistan teie pahameelt, aga taaskord on hilinemine läinud asjaette. Kiired tänuavaldused ja hüvastijätnud ning juba jälle olin auto tagaistmel, nautimas suurlinna ummikut.

http://annestiil.ohtuleht.ee/731531/taavi-blogi-this-is-very-bad-bad-bad-bad-bad-taavi

Pariisi rämps

Kuhu me siis omadega jõudsime: kolmas nädal sel hooajal & üle-üldiselt kolmas hooaeg olid peaaegu otsas, agentuuris pinged üles krutitud, ja nagu ikka - kõigest kõrini. Aeg oli end premeerida KFC külastusega, sest olin 3 nädalat ainult tervislikku toitu söönud.

Teel hotelli üks selline jäi jalgu ka, muide. Lisaks veel oli mingi tüüp tänaval päev-kaks varem pihku andnud mingi kupongi, ei saaks väita, et reklaam ei töötaks. Restorani sisenedes kargas turva juba minu juurde ja karjus mu pihta prantsuse keeles. Annan karjumise andeks, mul olid nööbid kõrvas, ja keelekasutuse, sest ma siiski olin Prantusmaal ju. Aga kui ta end rahulikumalt inglise keeles kordas, siis juhatas ta mind mingi tellimismasinani, sest ma tahtsin kaardiga maksta. Okei, kupong kupongiks, ei sure ära kui see kasutamata jääb. Selles masinas 'menüüd' lapates ei tundunud ükski asi olevat oma hinda väärt, aktsepteerin seda, et seal on kõik tooted ja teenused kallimad, aga äkki mul see isu räpmsu järele polnud ikkagi nii suur. Otsutavaks sai see vaatepilt mu ümber, miljöö, täiesti tülgastav. Ilmselgelt käivad seal kirjud noortegängid, moslemi pered kel tundub, et lapsi lasteaia jagu ja mõni lumehelbeke eksib ka nende vahele ära. Nende räpaste kätega, millega metroos torudest kinni hoitakse, aetakse omale kana ja friikaid näost sisse. Rõve, see ei ole mina, see ei ole mulle, aitäh, head aega.

Õhtuhakul otsustasin hoopiski VNP nimelises 'restoranis' käia, seal oli teada värk, bang-for-buck rämps. Endiselt ka too koht väärib nime 'Grease House' Very Nice Pizza asemel, sest toitu oodates saab alati riietele rasva lõhna külge. Ideelane nauding nädala lõppu, nüüd jäi vaid koju lennata.

Enne Eestist äralendu sai mainitud, et mu eemal oldavad nädalad kattuvad täpselt sessiga, ehk eksameid saan teha vaid järelnädalal. Ei hakka sügavalt siia teemasse laskuma, aga ei tahaks ka kellelegi halb eeskuju olla. Tulemusena kukkusin ainult ühe kursuse läbi, sedagi täiesti arusaadaval põhjusel. Kuna tol kursusel oli vaid kolm loengut semestri jooksul: esimene toimus ära juba enne kui aine deklareerisin, teise magasin maha ja kolmandasse enam ei viitsinud minema hakata, fair enough.

Igatahes, Eestis olin taaskord täielikus teadmatuses, et mis siis Pariisi agentuuriga saab. Ei osanud Lev mulle adekvaatset vastust anda, aga ega tikkunud ka torkima neid ise, tuleb mis tuleb. Kuniks tuli siis kirjake, et minuga soovitakse vestelda, õnneks näitas initsatiivi välja küll üks teine booker, mitte see kellega raksu läksin. Kuigi jamh, vahet ju pole, kellega seal tüli tekib, nemad on ühtne meeskond ja ma vaatan kuidas ise saan.

Telefoni kõne Pariisi kestis umbes pool tundi, mina sain sõna ehk viie minuti jagu, sest alati kui midagi ütlema hakkasin, siis katkestati mu jutt. Küllap see kultuuride erinevus siin hakkab jälle mängu tulema. Vähemasti ühega neist sain asja selgeks, pidin siis lisaks veel kõigile ühtselt kirjutama oma loo ja nägemuse juhtunust. Loodeti vist vabandava sisuga kirja, kuid sorry, taganeda ja vabandada pole mul kellegi ees.

http://annestiil.ohtuleht.ee/730402/taavi-blogi-pariisi-ramps

Viimase nädala viimased päevad.

See samune, jube äge algus, tuleb tavaliselt käsi-käes oma vastandiga. Tuleb mis tulema peab, kes usub saatusse, ma ise rohkem põhjus-tagajärg tüüpi inimene. Nagu ma kunagi arvasin, et modellinduses on kolm olulist osa: välimus, suhted ja õnn. Nüüd siis kolmeks jagunev kook on hoopiski kaheks tükiks lõigatud - PR & luck.

Miskipärast kiputakse ikka vaatama asja rohkem halvast küljest ja tegelikkuses ei saa me alatihti aru, kui hästi see eluke ikkagi kulgemas on. Reaalsuseks oligi hetkel see juba varem läbikogetu, et castinguil tehakse formaalne osa ära, kiidetakse ja mainitakse midagi peatse kohtumise kohta. Kuna see ei tulnud aga erilise üllatusena mulle, siis ma lihstalt tiksusin oma aega täis, hea meelega oleks kodumaal olnud hetkel -10 kraadi käes, kohalik +10 muutus tüütuks juba.

Taaskord oli käes õhtune aeg, ma neil 'äftekatel' lihtsalt ei viitsinud käia, seega eks ma vast hotellis taaskord vedelesin, kui taaskord telefon heliseb. Success! Success helistab taaskord, ei tea mis sita ma nüüd küll olen kokku keeranud? Sain riielda, et ma Kenzo call-backil ei ole, joke's on you, ma ei viitsinud seal kahe-kolme tunnises järtsus seista. Ma ei tea mis mul sinna enam küll asja oleks olnud, aga mul ju targemat pole teha, 15 minutit jalutamist õhtul kulub ära küll.

Sedapuhku siis tuli väheke inimsuhteid kasuks, sest reaalsus on see, et kogu seltskond kes seal modelle valisid on varemgi minu kasuks otsuseid langetanud. Nüüd siis peale palja-torso-pilti ja kõnnakukest lükati edasipääsejad taaskord istuma, ootama. Ühel hetkel kui mind fittima hakati, siis sain taaskord tõdeda, et kallis ülikonnas näen nagu täiega pandav välja, kahju, et ühtegi omale osta ei raatsi. Prooviti taaskord mitu mitu erinevat kostüümi, noh, kui nüüd vaid droppi ei saaks. Hoopiski olin saanud vahepeal 5 vastamata kõnet, teadagi kellelt, sest kui mind telefonitsi kätte ei saa, siis ilmselt olen ära surnud, oi kui vastutustundetu minust.

Siiski asi läks teemaks, muidu ma ehk ei vaevuks sellest hetkel kirjutamagi. Mis nüüd aga kirsina tordil mõjus, oli el facto, et taaskord valiti mind kahte kostüümi kandma. Miks mina? - ma ei tea. Kokku siis oli 4 tükki meid, natuke erilisemaid. Kaks vene kutti, sest stilist oli täpselt sama rahvuse esindaja, siis mina ja lõpuks ka üks Paul Prantsusmaalt, ta vist selle stilisti armuke, kuna nad koguaeg koos, makes sense.

Show ise oli ulmeliselt lahe, alguses marssisid lavale koorilauljad, siis ringlesime meie nende ümber. Lõppvaatuse trikk Kenzo show'de puhul on alati see, et modellid jäävad keskele seisma ning siis rahvas saab uudistada. Aega ei lugenud, aga eks seal seismine on üks neist hetkedest mil aeg seiskub. Igas vanuses, igast rassist tegelased tiirutavad, pildistavad ja ise siis seisan, higistan, ootan et rivi liiguks. Minu teada keegi ära ei minestanud ja lõpuks lubati meidki lavalt maha.

Mult on palju küsitud 'Taavi, kas sa saad riided ka omale?', üldiselt on vastus olnud eitav, sest asjalood on lihtsalt sellised. Kuniks hetkeni mil ma t-särgi sain, noh see pole küll mingi kallis letikaup, aga sellest poolest something is better than nothing.

Kenzo FW16

Ja nii mul see eelviimane päev kulgeski, jäi vaid raamat viia agentuuri ja ciao bakaa öelda. Küll aga agentuuris oli lõuna aeg tulemas, kõik siblisid toidupakkide ümber ja ruumis oli selline sumisev õhkkond. Eks selle tulemusel kuulis vaid üks booker mu hüvastijättu, aga eks ta sai aru, et ma polnud kuigi rõõmust pakatav tol hetkel. Eks ma siis väljendasin väheke oma rahulolematust (jälle see negatiivsuse nägemine) ja lõpuks ta siis ütles selle tavalise 'see you' ka jutu lõppu. Minu aju genereeris ausa vastuse, 'I don't think so', pole kindel kas ta oli minu lahkumisest teadlik, kui üsna leili ta läks. Eks kõik olid väsinud ja magamata ning kurnatud, seega ma ei tahtnud draamat üles kiskuda, täpset sõnelust ei mäleta, kuid kalk mõrd tegi konkreetsema hüvastijätu ja nii ma siis läksin. Intsident kahjuks levis kulutulena maja seinte vahelt üsna ruttu välja, sest varsti päris Lev juba minult, et mis jamaga ma nüüd hakkama olin saanud.

http://annestiil.ohtuleht.ee/729292/taavi-blogi-viimase-nadala-viimased-paevad-kenzo-show-ja-paras-draama

Viimase nädala esimesed päevad.

Päris poole päevani ei saanud põõnata, kuid algus oli täitsa rahulik. Nüüd kus kaks nädalat olid seljataha jäänud oleks hea meelega läinud hoopiski Tallinna lennule, kuid hoidkem omi hobeseid, ei jää kaks kolmandata. Uskuge või mitte, aga ega keegi polnud kuigi hyped sinna Pariisi mineku suhtes.

Depressiivsed Euroopa suurlinnad, kus mustad on kõik pinnad. Kaks korda seda üle elanud, saan sel korral ka hakkama, ma teen ju seda vabatahtlikult ja võin iga kell minema minna. Okei, juba enne saabumist olid tegelikult juhised käes, fakt, et ma a´la 9 paiku õhtul alles hotelli jõudsin oli 2 castingut juba ootamas. Hotellis aga ootas mind sel korral vähem integreerunud kaasmaalane, ta rääkis täpselt seda keelt, mida mulle 7 aastat üritati õpetada, aga mulle see eriti külge ei hakanud. Nii me siis lihtlausetega, kolmes keeles omad jutud saime aetud.

Ei saaks välistada fakti, et ma umbes poole lausega mainisin ka üht koolitööd, mida ma tegin rongis, kui suund oli Londonile võetud. Sellega siis see lugu, et peale hotelli saabumist tegin oma otsad ära ja siis viimaks suutsin hakata tegelema selle kohustusega. Aga unustage see nüüd jälle ära, sest helises telefon. Kombekohaselt, esimese asjana sõimatakse mind, sest why da fuck not, üksta puha kus ma parajasti olen, algavad need kõned sellise tooniga nagu ma oleks sooritanud mingi kuriteo. Järgmine faas on see, et hakatakse viimaks asjast rääkima, sest üldiselt on põhjus ka mulle helistamisel, kuid selles nagu 100% ei saa kindel olla. Äkki neil mingi in-side-joke, et kellelgi hakkab igav seal agentuuris ja siis 'I'll call Taavi, he needs to feel bad and guilty.'

Teema juurde naastes oli mure nüüd selline, et kell jõudnud juba üle südaöö, ma sirutan koibasi ning trükin koolitööd teemal 'Komposiitmaterjalide tootmise automatiseerimise SoA'. 'But Thävi, you have a fitting right now, why aren't you there?!'. Küllap ikka vist selle pärast, et mulle pole ju keegi poolt sõnagi selle kohta öeldud, ja mind juba süüdistatakse, et kohe dropivad nad mu ära, sest ma pole kohale läinud. Wicked! Eks ma siis ajasin võistlusdressi selga ja jooksujalu läksin kohale, sõna otses mõttes.

Väga üllatav vist see ei oleks, kui ma nüüd mainin, et esimese asjana sain ma pea 2 tundi oodata. Nii et jah, ärge üllatuge, sest täpselt nii juhtuski. Kohale jõudes oli enne mind umbes-täpselt 10 kutti veel, mina siis läksin 'rivi' lõppu. Need on sellised hetked kus sooviks olla jälle suitsumees, sest Bubble Witch'i mängus saavad elud otsa ja siis jääb järele vaid lae vahtimine. Kogu lugu siiski nii depressiivne ei olnud, sest selga aeti mitmeid erinevaid rõivaid ja sel korral mängis see vaid minu kasuks.

Hea algus tähendab tavaliselt halba lõppu. Seda puhku siis olin ma oodatud Haider Ackermann'i show'le, kuhugi ulmelisse paleesse või oli see loss, igatahes oli üks korralikult turvatud üüratu hoone. Tundub et öine rännak tasus end igati ära, sest mulle, ainsana, oli määratud kaks komplekti hilpe selga. Proovi ajal sai selgeks ka see pisiasi, et põrand oli räigelt libe nende kingade all, eks ilusti lakitud põrand peabki libe olema. Eriti lõbus oli siis, kui enne show'd kaltsud selga aetakse ja soovituslik on fotograafide ees backstageis esineda, mina vana uisupede siis esinesin täie raha eest.

h.a backstage

Lisaks sellele, et ma pidin rõivaid vahetama, oli mul ka kohustus viimasena lavale minna, esmalt olin vist järtsus kolmas, ja siis äkki kolmekümnes. Tuled, kaamera, läks! Ring tehtud, ei ajanud rada sassi, siis lendasin kui püssikuul riietuma, üsna kindel, et hooaja tippmark tuli ajaliselt, sest Marten isegi ütles 'päris kiire vahetus oli'. Egas jah, tagasi järjekorda ja varsti uuesti minek. Üks nüanss oli veel, et mina finaali paraadi ajaks vahetan ühe teine poisiga kohad ära, sest lihtsalt miks ka mitte. Aga kui laval viimasena hakkasin catwalki lõpetama, siis juhtumisi lasti teised juba paraadile, oh no! Sain uuesti sprintida, ning nende kuri plaan mind eelviimaseks vahetada luhtus, sorry, aga pole minu süü ja tundub, et tegelt oli teistelgi tore õhtu.

Haider Ackermann FW16

http://annestiil.ohtuleht.ee/728321/taavi-blogi-pariisi-moenadal

Viimane Milaano?

Väike meenutus sellest, kuis päev alguse sai. Varajane hommikutund, väike kogus niigi ebakvaliteetset und, surmasõit ja kaks kõne bookerite äratamiseks. See kõik oli soojenduseks, main course oli Gucci show, aga selle järel sai kell alles 2...

Võidukama punkti panekuks oli juhtumisi mu päevakavva potsatanud ekstra photoshootid, jah lausa kaks. Kui need edukalt läbitud saavad, siis võib Milaanole (eriti veel sellele ühele päevale) suure mahlase joone alla tõmmata. Kuigi omal enam nii juicy ei olnud olla, siis mahlapaki tunne oli sellegi poolest, umbes sellise kes tühjad tilkunud ja keegi astus peale ka veel. Emotisioon ja kerge närvipinge show järel otsa said, siis hakkas päris elu tunda andma. Vaimne kui füüsiline väsimus, uni ja nüüd tagatipuks ka tõusev palavik, aitäh, puudritädi.

Eks ma ühelt objektilt lendasin kohe järgmisele kohale, seal pidin veits ootama, aga see tegi vaid head meelt. No, lisaks sellele, et ma toolil äärepealt oleks magama jäänud, keetis üks tore tädi mulle potitäis teed ja ajas mu Gucci-lokid jälle kohevaks. Pildid ise olid täpselt ideaalsed mu olekule, pidin olema uimane ja ringi loivama (seda sõna ei saa just tihti kasutada). Riided olid sellised tagasihoidlikult modellikad, kauge sellest eelmisest korrast, aga kahjuks või õnneks oli tukk ainult silme-ees, nüüd ei saagi keegi kunagi teada, mis tegelane seal ajakirja lehtedel on. Aga aeg pressis peale, sest õigepea oli mul vajadus olla juba järgmises kohas. Aeg-ajalt tundus küll, et aeg, ruum ning aegruum mu ümber hakkasid uusi mõõtmeid võtma, siis ei olnud see piisav vabandus nüüd ära suremiseks, tänasin tee eest ja asusin teele.

Läks aega palju läks, aga viimaks ma kohale ikkagi jõudsin, viimast sihtkohta pean siinkohal silmas. Kuigi mul läks üks tramm otse nina eest ära, siis miski pärast väheke hilinedes pidin isegi ootama. Ahjaa, silly me, see ju modellinduses kõige populaarsem tegevus. Isegi päike oli juba loojunud, siis minule naeratas üks teine päiksekiireke, algul ma ei saanud aru, aga küsimus oli 'Kas sa oled pärist Eestist?'. Ei, seda ma tõesti ei oodanud, aga (kui ma nüüd ei eksi) siis stilisti abiliseks oli siit samast Maarjamaalt pärit neiu. See väike kõrvalepõige rutiinsest inglise keelest ehmatas une täitsa ära, sest lõpuks kuulsime kumbki teine-teise loo ära, et miks kaks noort Eestist sattusid kokku ühte väiksesse stuudiosse Milaanos. Tulles korra töö juurde veel tagasi, siis pilte pidigi tulema vaid üks või koguni kaks, ega palju vahet pole ka, ma ilmselt nii-kui-nii seda ajakirja oma käte vahel ei saa hoida, kui jopppab siis näen interneti vahendusel mõnd pilti.

Kas nüüd on siis viimaks päev läbi? Kus juures mõne arvates oleks seda veel vara öelda. Miks? Taavi, sa laisk mollusk, kuna sa oma portfoolio raamatut kaasas ei kanna, siis käid nüüd hoopiski hotellist läbi ja tuled agentuuri ja tood selle ära. See, et edasilend alles järgmise päeva õhtul aset leiab ei ole mingi vabandus. Vähemalt talle ei oleks olnud, kuradi hambavahega pruunlane, kõige tüütum booker. Justin Case helistasin ka teisele, sest see tundus tõesti debiilne ning ma olin nagu tõsiselt kurnatud veel lisaks. Too teine siis pidas mind debiilikus, et kuidas ma küll sellise lolli mõtte peale võiks tulla, et mul täna veel vaja see raamat agentuuri tuua. Ha ha fucking ha, ei tea tõesti kes mulle neid briljantseid ideid aina annab.

http://annestiil.ohtuleht.ee/726981/taavi-blogi-viimane-milano-moenadal

Hommikune jalutuskäik.

Nentides fakti, et teise nädala viimane päev oli kokkuvõttes täiesti sisutühi, siis ometi ei viitsi ise ju mingit seiklust küll ette võtta. Nautisin hoopiski horisontaalis olemist, lugesin raamatu keskelt tagumise kaaneni, käisin poes banaani ostmas ja helistasin emale. Viimast tegin üsa õhtusel ajal juba, sest muidu poleks äkki olnud võimalik öelda, et täna ei ole keegi käskinud mul kuhugi minna. Ahjaa, järgmine hommik pidi Gucci show olema, see tegi päeva veel eriti pingeliseks. Confirmed yet? Nope?

Tegelt vaid loetud minutid peale kõne lõpetamist sain sõnumi ka, et järgmine hommik kell 5 või 6 something something on maja ees tõld ja viiakse showle. Confirm? YES! Ja läks veel väheke aega mööda, siis otsustas minu teine lapsehoidja mulle ka sõnumi saata, et ma osalen üritusel ja hommikul on auto maja eest. Taavi, oh Taavi, miks sa pidid küll vastama ausalt: "Sorry, I prefer to have a morningwalk." Selle peale sain kõne ja loengu, et miks on neil oluline, et ma seal varem kohal olen, mitte õigel ajal nagu normaalne inimene, ja äkki jääb metroo või tramm hiljaks. Halloo, (Itaalia)inimesed, ma tahan jalutada, mitte mingi fucking trammiga loksuda sinna!

Rusikareegel 'kui terve päeva tegevusetu olla ja lebotada, siis öösel on raske und saada' pidas ka sel korral paika. Eriti meeldiv on see juhul, kui äratus a´la 5, hommikul ikka. Magasin mis magasin, aga reaalsus oli see, et mu majutusasutusest oli veel lisaks 4 tüüpi sinna showle minemas, do the math. Sest esmalt hiljaks jäänud autojuht tuli lõpuks coupé Ford Focusega meile järele. Isegi driver kratsis kukalt ja luges meid üle, siis istmeid, siis jälle meid ja sügas uuesti pead. Yess, raisk, nüüd saan ikka jala minna! Või vähemalt nii arvasin mina, sest tegelikult keegi juba oli helistanud agentuuri (pigem magavale bookerile), leidmaks selgitust olukorrale. Aga ei, ei saanud ma ikka luba jalutada, kuradi 20 minutit oleks see teekond olnud, maksimaalselt. Kolm kutti istusid taha, Läti Arni juhi kõrvale ja mina tema otsa, pea surutud tuuleklaasi ja armatuuri vahele, fun. Ja parim tsitaat Arniselt meie kreisist autosõidust, asi mida ma asendist tulenevalt ise ei näinud õnneks, oli: "Oh my god, now he's on his phone!"

Kohale jõudsime elusalt ja tervelt, terve 15 minutit varem. Tehes veel kord matemaatikat, siis oleks ma jalutades jõudnud vägagi täpselt kohale. A mis seal ikka, segan siis teise bookeri und sel korral, isiklikult, riieldes ja väljendades pahameelt, sest kuidas küla koerale, nõnda koer külale. Koertest rääkida, siis sel korral tervitas uksel isegi narko- või pommikoer. Küllap ikka narko, sest varasemastest lugudest tuttava Lauri peale oli ta haugatanud. Varasemast tuttavaid oli veel mitmeid, muidugi Läti Arnis, juuksur Paul, eksklusiive Tim ja nii mõnigi diiva veel, kes käituvad stereotüüpse modelli kombel. Kahjuks või õnneks oli sel korral au olla ainus eestlane, äkki jääb ka minu viimaseks korraks, elame-näeme.

Aga ega me läinud sinna mingit upi catchima, hoopiski oli tööd vaja teha. Esimene ehmatus oli lava, ega keegi proovi ajal öelnud ju seda, et 'nii pea kui tossust läbi jalutate on teie ees trepi astmed!', kukuti, aga mitte päris vigaseks. Hullem oli see köhimis-hooaeg, sest rivistusel kutid ees ja taga turtusid, ning siis puuderdajad käisid kõigi nägudest nende samade pintslitega üle. Kui selleks hetkeks olin veel tervise juures olnud, no siis kindlasti sain mõne pisiku üleliia omale. Proovi ajal muidugi avastati, et mul juuksed jälle liiga pikad, no shit, neid polnud ju vahepeal keegi raatsinud lõigata. Õnneks siis teist korda peadisainer palus mu kiharaid trimmida, ja ülejäänu ilusti ära koolutada, sel korral oleks klambrist oi-oi kui väheks jäänud.  Lõppude-lõpuks siis oli aeg riided selga ajada, disainerilt viimane kontroll, backstage kaamerameeste ette ja järtsu ... vähemalt kümneks minutiks. Ja lõpuks, lõpuks siis lasti ka lavale! Kuid sellega veel päev otsa ei saanud ...

Gucci FW16

http://annestiil.ohtuleht.ee/725815/taavi-blogi-gucci-moelaval-kukuti-aga-mitte-paris-vigaseks

Kõrgmood - sellest ei peagi aru saama.

Õnneks saime selleks nädalaks ekslemise ja lõimumisega ühele poole, et teiselt poolt jääks ruumi uuteks huvitavateks juhtumisteks. Eks me kõik oleme elus vähemal või rohkemal määral teinud asju, mille eest tänu pole olnud ehk piisav. Tegelt ei loodagi palju, sest üks osa modelliks saamisel on töötada tasuta (teenides ise miinuseid), kuniks mõni hea pakkumine võib tulla.

Varemgi mainitud tõde on see, et üldiselt ajakirjadele pildistamise eest ei maksta, hea et transport ja majutuski kinni taotakse. Igatahes, nüüd järgmisel pildistamisel ma siiski päris 'tasuta' kohal ka ei käinud. See pildiruum asus kusagil suuremas stuudios, parajasti oli seal käimas mingi laat vist, sest suures saalis (pilte tehti eraldatud, väiksemas) oli julm siblimine rõivaid täis stangede vahel. No, vahet pole, mul paluti alustuseks seal asuvas kohvikus aega parajaks teha ning tellimus siis nende nimele panna. Ega ma peale kohvi ja kreemisaia muud ei võtnudki, aga oleks ju võinud, võimalusi selliseid igapäevaselt ei avane.

Hea ja parem koonuvahel, aeg tööle asuda, aga esmalt mine pane need trussikud jalga (klassikalised valged). Kaua ei läinud aega mööda, et teada saada mis võlu nende kandmises nähti, vihjeks ütleks 'pantalone'. Maagilised püksid olid tehtud materjalist mis oma olemuselt meenutas jalgratta rehvi sisekummi, aga see on vaid väike detail. Pükse ennast oli täpselt kahe sääre jagu, ülejäänu polnud vist kuigi vajalik. Hetkel mu mälu ilmselt ei taha mäletada, aga millegi pärast on mul meeles, et ega see ülaosa palju parem ka olnud. Võimalik, et väike mälukas on tingitud sellest kägistavad asjast, mis ümber mu kaela asetati, võin ka eksida. Mida mu mälu aga ei kustutanud on see, et neile tundus look piisavalt meeldivat, et alumine osa jäeti ka teise, äkki isegi kolmanda, pildi tarvis samaks. Vaadates asja helgemat külge, siis vähemalt higistasin tunduvalt vähem nende võimaste prožektorite ees.

Minu pildistajate, kahe pealaest jalatallani tätoveeritud lesbi, päev sai läbi, siis otseloomulikult kiirustatakse tagant, et ma ruttu uttu tõmbaks. Aga sorry, ma tahaks siiski oma pesu sisse tagasi pugeda ja lisaks veel pea ära pesta. Mitte, et ma mingi peapesu fanaatik oleks, aga  kombekohaselt oli purk geeli pähe valatud ja ma tõesti ei taha nüüd mütsi sinna otsa tõmmata. Ja nii ma siis jooksingi mööda valvelauast, mitmest (arvatavasti)tähtsast seltskonnast ja mõnekümnest laadakülastajast, jalas vaid saapad ja trussikud, et avalikus vetsus pead külma vee ja kätepesuseebiga pesta. Mida sina oled kohvi ja kreemisaia eest teinud?

Otsides kõrgmoe tähendust.

Minul hakkas igatahes Milaanos vaikselt aeg otsa saama. Viimane casting oli ka meeldiv nali, sest nii pea kui ma kohale jõudsin oli otsus ühtne ning korraldati pooletunnine lõunapaus.  Muuseas, seal ei otsitud inimesi show'le, vaid showroom'i, mis on nagu presentatsioon, või nii. Show ajal käid laval oma ringi ära ja tegelt palju muud polegi teha, peale kogu meigi ja soengute tegemise. Selle puhul aga klassikaliselt istutatakse modellid tunniks, äkki isegi kaheks, keegi ei keela neid ka seisma panna, et siis kliendid käiks ringi ja uudistaks. Kui ma nüüd päris aus olen, siis super hea meel, et ühelgi sellisel ei ole pidanud olema. Nii läks ka selles castingus, sest praagiti mind välja kohe peale kõnnaku presenteerimist. Ah?!

Käisin ära ka oma viimases fittingus, sest tuleb välja, et kellegi muu huviorbiidis ma endiselt ei ole. Kurb aga tõsi, sel korral sain kolme asemel alla kahe tunni oodata, küllap koht kõlab tuttavalt. Ja eelneval korral proovitud sussidega polnud sel korral pistmist, sest looki juures olid hoopiski kalossid üheks elemendiks. Kui nüüd vaid confirmi saaks ...

http://annestiil.ohtuleht.ee/724852/taavi-blogi-korgmood-sellest-ei-peagi-aru-saama

Integratsioon.

                Eesti ja Itaalia koostööl määratud lapsehoidmisest palju välja ei tulnud, sest integratsioon oli juba varem mõjuma hakanud. Hoiatati küll mind, et mingi troublesome russian kid tuleb, aga asi polnud pooltki nii hull. Mis sest et iseloom on vastavalt vanusele üsna vihane ja maailmas kõik on mõttetu, siis see ei defineeri alati inimese tegelikku loomust.
                Edu huvides määrati siiski talle driver, kes tegelt oli mingi kohalik oma rolleriga, surmasõit võiks selle kohta öelda, olles mitte-kohalik. Ja päris aus  olla, siis kogu Milaano ei piirdunud kaugeltki vaid hotellis passimisega. Minu esimene casting mõjus küll halvaks läinud hommikusöögina. Nii pea kui järjekorras rüselemise tulemusena minu kord kätte jõudis ja oli aeg minna end esindama, siis mu modelliraamatu lappamise peale pidurdus pilk muidugi selle suure pildi peal. See sama pilt mida iga agentuur igale poole üritas ikka pista. Oh, so you're the Gucci-boy. Mis mul üle jäi kui noogutada ja mõmiseda midagi, sest karm tõsiasi see oli, et selle pleki olin ma omale külge nüüd saanud.
                Sellest avapaugust siis oskasin ka järjekordsetel castingutel välja lugeda naeratuste tagant selle mis üle hammaste ei veerenud. Kes ohkas, kes naeratas, kes vajus mõttesse, kuid tundus sedasi, et mind sooviti oma urgu tagasi ajada. Urust välja tundusid ajavat ühe teise valdkonna esindajad, sest juba bookiti mingi editorial shoot. Muuseas tuli ka mulle ülatusena see, et Itaalias asuv Hunter Magazine ei ole üldsegi jahindusega seotud, sellest tuleneval ei saanud ma poseerida kordagi relvadega.  Ega see nii suur pettumus ei olnud, pigem valmistas hämmingut see, et miks nendel mingi huvi nüüd on, castingud ju ei lähe üldsegi. A pole midagi parata, asjad jõuavad ikka hiljem kohale, sest reaalsus on see, et showdele otsitakse enamjaolt uusi või väga tegijaid nägusi, muidu casting directorid võiks supiköögi sappa minna. Ajakirjade jaoks tulistamisel peab olema juba konkreetsem huvi modelli vastu, või mis iganes see põhjus ka pole, kuid olemas ta oli.

Full GG.

                Aga ega üks väike pildistamise seanss kogu päeva ära kata, just nimelt, veel oli mitmes kohas vaja viibida. Kuna Gucci puhul ma kaks esimest vooru sain skippida, siis mul oli kohe call-back ühele päevale pandud, oh üllatust see oligi see sama päev. No tolleni oli veel kaua-kaua aega ja minu kaine mõistus ütles, et seal on nii-kui-nii mingi kahe tunnine järjekord, olgugi see call-time mil tahes. Mis siis juhtus oli see, et mul oli max 10 minutit veel jäänud passida järtsus, et järjekordselt castingul formaalsusest ära käia, kuid agentuur nii ei arvanud. Oh ei, Taavi, kuidas sa võid arvata, et see Gucci pole oluline, sulle ju täna 5 korda seda mainitud. No, okei, jah, ma saan aru, aga ma seal mitu korda käinud ja väheke hiljem kohale jõudmine jätaks mulle vaid kaks tundi ootamist koha peal. Sõimusaatel pidin siis järtsust lahkuma, lõpp oli niiii lähedal, aga teie soov on mulle seaduseks ja takso ma siis võtsingi. Võtsin takso, et jõuda kohale, kohale sinna kuhu ma teadsin, et ma jõuan, teadsin mis mind ees ootab - järjekord. Ma oleks jõudnud kõik muud kohad ka veel linnas ära külastada, sest tulemusena ootasin kokku pea 3 tundi, et panna korraks ühed sussid jalga ja teha pilt. Džiisõs Kraist, ma ju seal varem käinud!
                Õhtu oli pikk, ja see tuju oli ka nagu ta olla võis, seega viimasele castingule jätsin minemata, ühehäälselt otsustatud samm room-matega. See meid ei päästnud, sest ka järgneval kahel päev oli see külastus meil menüüdes. Kui ühel hommikul selle ette võtsime, siis läks asi kohe sinna kuhu päikesekiired ei ulatu. Esimese asjana valisime vale rongi, uuesti ümberistumise järel sõitsime a´la 'tsoon number viite', ehk kuhugi avastamata äärelinna. Muidugi oli see koht täitsa vale ja saime teada sellest nii, et mingi kortermaja hoovis olles tuli keegi karjuma me peale. Oh õnne, et hästi integreeritud noormees oskas ka venekeelt, sest sealne kohalikki oli just sarnast päritolu. Mis selgus oli see, et me olime umbes sajandad modellid viimaste päevade jooksul, kes sinna olid sattunud, aga see kohe ei ole ju seal, lollakad, mis te usute seda Googlemapsi. Järgmine sihtkoht oli bussisõidu kaugusel, aga ka bussiga sõitsime õigest kohast mööda, ning peale pooletunnist jalutuskäiku kuskil põldude vahel oli ka too aadress vale. Õnneks aku sai tühjaks vahetult peale järgmist pooletunnist jalutuskäiku, mis viis meid rongijaama, vähemasti see oli seal kus olema pidi, kuradi korduvad aadressid ühes linnas noh. Kuid lepime nüüd ühes kokku, et kui keegi agentuurist küsib, siis me ikkagi käisime seal ära. Okei?

http://annestiil.ohtuleht.ee/723529/taavi-blogi-oh-so-youre-the-gucci-boy

Määratud lapsehoidjaks.

                Vähemalt ühe korra olen juba seda teemat tõstatanud, aga kuna ma kipun end aeg-ajalt kordama, siis ei pruugigi see isegi teine kord olla. Nimelt siis see 'lapsehoidjaks' olemine, sest kui sul konkreetset ülesannet ei ole, siis agentuur leiab sulle ikka midagi teha. Ma nüüd tõesti ei tea kas asi just konkreetselt selles, vanuses, või hoopiski kohusetundes ning usaldatavuses, aga sinna orgi otsa ma taaskord kukkusin.
                Juba enne kui Milaanosse jõudsin anti mulle juhised, just kui oleksin ma kuller, aga õnneks minuni jõuvad asjad e-mailitsi, mitte kollases ümbrikus. Sellegi poolest oli kirja sisu üpriski sarnane - pilt, nimi ja missioon. Kuuldavasti olevat see keegi samal lennul ja et ma iga hinna eest kannaks hoolt, et ta ka sinna agentuuri veel vastu ööd saab veetud. Lend ise oli kohutav, ja siin ma ei süüdistaks RyanAir'i, hoopiski see köhiv ginger mu kõrval käis närvidele, aga tollest aknast ma kahjuks välja ei saanud hüpata. Kuid maandudes olid trumbid minu käes, sest istusin võrdlemisi lähedal esiosale ja olin ju olnud akna ääres, seega ei jäänud ma kellegi teed blokeerima. Hoopiski istusin omal kohal, juhised ekraanil ja vaatasin toda palja torsoga poisi pilti ning mööduvaid inimesi. No kurat, ta siin pildil ju paljas, much as I can see, aga siin ju kõik puhta sulejopede ning läki-läkidega. I'm out!
                Järgmine taktikaline koht kus seisin oli sama lootusetu seega igaks juhuks ikkagi helistasin agentuuri, noh teate, et kontrollida. Esimene kõneminut kulub sellele, et kuulda kui rõõmsad nad on, siis mingi seosetu jutt veel ning lõpuks siis mainitakse, et ta on juba ammu agentuuris kohal. Ei noh, sorry, et tülitan teid nii hilisel tunnil, aga kas poleks mitte loogiline ka selliseid pisiasju mulle teatavaks teha? Küllap vist mitte, kuid sellegi poolest ei jõudnud ma agentuuri kohale 'tühjade kätega'. Sihtkoha hoovialal tiirutas paaniliselt ringi hoopiski keegi teine, küllap jälle mingi eksinud new face. Too oli nõnda enesekindel, isegi väitis mulle surmkindlalt, et see siin küll pole õige koht, aga poiss, õpi, ma siin paar korda varem ju käinud.
                Viimaks agentuuris olles oli eesmärgiks vaid saada juhised öömajale, kuid pidin ära kuulama ka kohustuslikud rõõmukarjed ning vabandused. Ei jaksanud mingit dialoogi arendada, tahtsin vaid magama pääseda, sest oh üllatust, alles esimesed 7 päeva oli möödas, kaks korda sama palju veel ees. Õnneks ma pääsesin hotellini taksoga, sest üks teine modell kes samasse kohta oli suunatud lihtsalt ei näinud võimalust oma kodinatega jala seda teekonda ette võtta. Kuna mul sularaha tol hetkel ei olnud, siis ta ei pannud üldsegi pahaks lihstalt see arveke ära maksta, aga ma lubasin, et lähipäevil tasun oma poole talle ära. Mis tegelikult juhtus? Mul läks muidugi nägu meelest ära, hea töö, Taavi.
                Kusjuures sel korral olid elamistingimused palju humaansemad, kui eelmisel korral Milaanos. Selle asemel et kuuekesi pressitakse ühte magamistuppa oli pakkuda kaks kahest magamistuba, lisaks siis köök ja vannituba, ning nüüdseks siis mittesuitsetajana tundsin rõõmu ka rõdu puudumisest (ma tean küll kui raske on seda uskuda). Fakt, et ma esimesena küll kohale jõudsin ei teinud sellest veel konstanti. Esimesel ööl tuli kolistamisega kohale Fin, kes oli natuke palju nagu Tim. Mul oli kahju, et ta Soomest pärit ei olnud, sest Fin from Finland oleks olnud lihstalt üle prahi. Prahi, mis ta tekitas, sest vist ükski alakas Inglismaalt ei suuda korda hoida.
                Ma tean, et paljud toad aeti triiki täis juba esimese õhtuga, aga meile tuli kolmas alles teisel õhtul lisaks. Kokkuvõttes läks õnneks, sest rohkemat kedagi sinna ei paigutatudki. Kuid see poiss, kes äsja oli saabunud aga nõnda palju õnne kaasas ei kandnud. Järgnevatel päevadel ära räägitud lugudest sain teada, et igal võimalusel, mis vähegi ette talle juhtus sai ta trahvi ning oli jõudnud juba ühest lennustki maha jääda, pole siis ime, et ta päeva võrra hiljem saabus. Viisakusest peale 'korteri' ukse avamist, meie esmakohtumisel, tutvustasin talle eluaseme sisu ära mille peale ta vastas mulle vaid seda, et ma ei pea temaga inglise keeles rääkima.

http://annestiil.ohtuleht.ee/722537/taavi-blogi-maaratud-lapsehoidjaks