PariISIS

Alustuseks teeme veel ühe väikese vahepeatuse selgituste rubriigis. Tänaseks teemaks siin nurgas on modenädalad (fashion week - FW), mis on siis kaks korda aastas suguti (per gender, mitte peenis) sõltuvalt erinevatel aegades, jagunedes sügis-talv (Fall-Winter, ka FW) hooajaks ning kevad-suvi (Spring-Summer, SS) hooajaks. See kuhu mind tulistati oli meeste sügis-talvine 2015 kollektsioonide moenädal, Pariisis (ing k. a´la Paris men fall-winter 2015 [FW15 Paris]). Jah, erinevatel aegadel on meeste/naiste moenädalad, ehk siis linnas ei leidunud modellist tüdrukuid. Mitte, et see väga huvitanud oleks, aga järjestusest ka natuke. Ma ei tea kes nii tark oli, kuid esmalt on Pariisis nagu eel-castingud, siis minnakse Londoni castima ja tehakse sealsed showd ära, edasi Milaanos sama pull, et paar päeva castinguid ja otsa showde päevad ja siis tullakse tagasi Pariisi, et veel paar päeva modelle jooksustada klientide vahel, et viimaks shõudeni jõuda. Ausõna, tunnistan üles, mina seda süsteemi välja ei ole mõelnud. Tuleks mind nüüd kuhugi paigutada, siis sinna lause algusesse - pre-castings.
Plaanide kohaselt pidin paar päeva ringi jooksma, siis koju tagasi, tol hetkel ma Londonis ja Milaanos ei pidanud üritustel osalema, puudusid sealsed agentuurid kes mind esindaks. Eeldusel, et see soojendus voor läheb hästi ja klientidel huvi on, siis peaksin ma ka olema oodatud a´la nädala pärast tagasi Pariisi kui teine voor jooksutamist ning showtime algab. Sedasi ma saingi päeva-kaks veel otsa missioonil olla ja käia ukselt uksele, seista järjekordades ning risti-rästi Pariisi kesklinna läbi kammida. Kõige rõvedam järjekord on Louis Vuitton'i castingule, esiteks nad teevad seda nimekirja alusel, ehk igaüks sellele ei saa minna, siis nad korraldavad seda vist 3+2 päeva kokku, ja iga fucking hetk mil mõtled, "nüüd võiks ise seal ära käia", saad 2~3 tundi järtsus seista, ja siinkohal ma ei liialda. Pole ka ime, nende juures näeb protsess välja selline, ükskord kui muidugi sinna ruumi jõuad, saad anda raamatu tädi kätte ära, koorida riided maha, teha ülikonnaga riietumist, kõnnakut, pilti, ja sama ujukatega. Tea, et sa ei ole viimane, vähemalt 100 matsi on veel ootamas sinu järel. Vastu saad kõigilt casting-crewst naeratused, nähes nende silmes väsimust, € ning $ märke segamini ja ega rohkem ei teagi, keegi seal ju ei ütle, et läinuks sitasti. Tea, et enne sind on seal äkki sadu tüüpe veel käinud, ilmselt mõni sada käib ehk veel, sind kohe kindlasti ei valita, kuid nagu kord ja kohus pead sa selle kadalipu iga FW läbima.
Ega selle eelmängu ajal neid päevi nii palju kokku ei olnudki, lihstalt olid kole pikad ja ehk isegi põnevust täis. Hakkas juba see 'lõpp' paistma, kuid oh imet, hommikul olin 'tööle' teele asunud kui Lev helistab. Kuna ma olen Eestist kaugel, siis ta äkki ikka halbu uudiseid ei too, parem kuulan ära mis öelda on. Mingit soga käis, keerutamine, uuris kas ma saan kauemaks Eestist eemale jääda, et mul Londonis mingi option (ehk siis 'võimalus' mingit asja teha, sedapuhku oli show tarbeks fit to confirm). Ei saanud täpselt aru, aga kuna ma juba kodust eemal olin, siis mis ajendaks mind küll eitavalt vastama? Eks ma siis päeva sain veeta teadmisega, et äkki äkki äkki ma saan minna ka rongiga sõitma, detailid ja kinnitus pidid õhtul tulema. Eks oli päris lahe mõelda, et pidin siia maad nuusutama tulema, aga kogemata saan äkki teises linnas, kus mul agentuurigi pole, lavale 'esinema'. Rõõm, segadus ja ootusärevus võttis vaheldumisi võimust, aga pidin ka meeles pidama, et see võib olla alles algus ja pidin ikkagi ka kohalikud castingud lõpuni ära külastama. Lõpp-punktiks päevale oli agentuuri kontor, sest seal pidin teada saama, kas mulle vaja printida lennupilet koju või rongipilet Londonisse, well, käiku ei läinud kumbki, mul oli veel vaja ühes sabas seismas käia kuniks Londonis otsuseid langetatakse. Kui nii, siis nii, tuli minna Raf Simons'i tagakutsutute sappa, jälle sitaks rahvast, aga välja minnes nägin et agentuuri sissepääsu juures asuvat telekat vahivad kõik liiga suure huviga. Tunnistan, et mina ei saa prantsuse keelest mitte kui midagi aru, aga telepilt tundus ka mulle põnev. Eks ma siis uurisin mõnelt, et kas nemad ehk saavad aru mis toimub, ja äkki seletaks mulle, harimatule ida-eurooplasele. 'Oui, there waz ze zhooting, terrorists, it waz ze office of ze magazine, they killed ze 10 people and now they escaped, ze police is after them. It waz happened really near here.' kõrvalt siis tuli veits kergema aktsendiga 'yea, the publication was like two blocks away from here'. Selge pilt, Pariisis Charlie Hebdo peakorteris oli tulistamine, politsei ja täis äktsion toimunud ning ma olin siis samas hoodis ringi trippinud ja ei teadnud maailmast midagi. Õnneks(?) radikaalid olid põhjapoole põgenema pääsenud, sain Raf'i juurde järtsu minna. See järts ei progresseerunud ka kohe üldsemitte, käisin vahepeal isegi jala agentuuris uuesti, sest Republique'is (mingi peaväljak) oli masside kogunemine ja metroo oli umbes. Äpproks mingi tunnikese jalutasin, edasi-tagasi, ja see oli tõestus sellest, et ma lähen järgmine päev Londonisse, kui vaid see kuradima järjekord küll üks kord siin liikuma saaks ning oma viimasele castingule joone alla.

PARIISI!!

Kas tõesti oligi see päev käes, et järgmisel hommikul juba lennule. Vähe sellest, et ma polnud kunagi Pariisis varem käinud, rääkimata Prantsusmaastki, siis nüüd mul asja, ja mitte niisama, vaid ikka väga hea põhjusega minek. Hunnik juhiseid oli meilitsi ka saadetud, et kindlasti lennujaamast ikka agentuuri kohale ka jõuaks. Ei tea kas see oli pigem pluss või miinus, aga mul oli ka reisil kaaslane kaasas, ehtne Narva kodanik, ei sõnagi eesti keelt, aga natuke oli ikka Eesti meelt. Aga esimese asjana teele asudes ei jõudnudki lennuga Pariisi, vaid Riiga, kus peale ülivarast lendu tuli veel oodata, et edasi saaks liikuda. Siin kohal mainiks ära veel ka seda, et möödunud öö olin unetsükli vahele jätnud. Nii esimesel kui teisel lennul, lõpp suunaga baguette-maa, veendusin, et lennukis minusugune magada ei saa, unelemise kõrvale, hakates pärale saabuma, oli tunne, et elevant istus kaelapeale ning keegi tulistas kõrva peast ära, ränk. But hey, I made it! Pariis, mis Pariis, jõudsin Prismast täitsa kohale, ainult mõni vahe peatus oli, näiteks Riias. Saigi lugu räägitud, aitäh lugemast!

Kedagi peaks veel huvitama, mis edasi saab, siis võib vabalt lugemist jätkata. Fakt, et mul hetkel on millestki kirjutada on ilmselgelt tulenev sellest, et saigi ilusti jõutud agentuuri kohale. Samas, ei saa ka välistada, et oleks kõik 'rappa' läinud, siis poleks huvitavat seika sellestki välja tulnud... Kuid sel hoovil kus see agentuuri kontor asus, asub ka nende 'lasteosakond' kuhu me Narvalasega (N) sisse astusime, väites et me oleme värsked näod neil. Tädi siis ikka suunas meid edasi, sest me olime +15a liiga vanad, et sealt tööd leida, ah dang. Just nimelt, järgmine uks oli see meile mõeldu, ja sisenedes oli juba näha peenikesi ning pikki poisse, raamatud käes ja kõigil tundus kole kiire olevat. Nurga taga asus suur laud, mille taga olid tähtsad inimesed, very very busy, aga millegi pärast tekkis kohutav hype hetkest mil meid märgati. Kõik teadsid nimesi ja nägusi ning olid nii rõõmsad ja õnnelikud, et me kohale olime jõudnud. "Mmkhaay, guess it's their job." Jeps, nende tööks ongi modellidega tegelemine, neile juhiste andmine, abistamine, ajakavade koostamine, klientidega suhtlemine, miljon asja veel, kutsutakse neid siis bookeriteks. Ei noh, kui nii omas töös sees oled, siis pole ime, et agentuuri alla kuuluvad +100 nägu ja nime meeles on, mõnel lihstalt hea mälu selle peale, teisel nagu see seoses palga saamisega.

Soovitati siis omad kohvrid nurka visata, allkirjastada lepingud, võeti meie mõõdud veel lisaks, anti meie 'raamatud' kätte, komposiit(?)kaardid raamatu vahele ning tegelt me pidanuks juba hommikust saati Pariisi peal ringi jooksma. Kell sai äkki 1~2 päeval, kui me saime tegema hakata seda, miks meid sinna üldsegi aeti. Selgituseks ka, et raamat on nagu portfoolio, kuhu vahele agentuur siis nende arvates parimad pildid paneb ja sa saad seda 'kliendile', ehk sellele kes castingut korraldab näidata. Komposiitkaardid on a´la visiitkaardid, mõõtmetelt küll suurem, ühel pool näiteks su nägu, teisel pool äkki mingi täies pikkuses pilt, lisaks su mõõdud, nimi, jms tähtis info, et kliendile see jätta endast mälestuseks. Eestis olemisest on meeles, et Lev, vana tõbras, hirmutas mind, et kui ma neid komposiitkaarte igale poole kliendil ei suru (suhu, urru, uksevahele), siis ma ei jää kellelegi meelde ja võin kohe koju tagasi minna. Aga oligi käes see aeg, mil minna üle kaema, mis olukord siis tegelikult on. Booker prindib tavaliselt sulle päevaks kava ette, 5~12 klienti, teinekord poole päeva pealt tuleb sõnumi/meiliga lisagi. Natuke raske, aga enamjaolt tühi album-raamat kätte, teises käes Pariisi kaart ning teele tundmatusse!

Vähesed kliendid jäävad alatiseks mällu, minu kõige kõige esimene casting ei olnudki mustal diivanil, vaid hoopiski KENZOle. Enne põhiruumi sisenemist võttis mingit kutt seina ääres paar pilti näost, ja edasi lõpubosside juurde. Seal kõik naeratasid ja uurisid, et kust kurat on Taavi-nimeline pärit, nagu me teame siis Eestist. "Whoa, cool, we love Tallinn, such great place, love the old town, Olde Hansa!". Ma olin meeldivalt üllatunud, ei tea kas need on plusspunktid minule? "Please, show us your walk now." Käes oligi tõehetk, süda peksis ja asusin siis sirgjooneliselt uurivate, hinge-puuritave pilkude ees sammuma. "Awesome, great, thanks! Hope to see you soon." Polnudki nii hull ju, tundsin et vägagi hästi läks, oh kui hea tunne see oli. Järgmised paar kohta käisin ka läbi, mis tolleks päevaks olid määratud, midagi erilist meelde nendega seoses ei jäänud ja lõpetasin taas agentuuris. Sain uueks päevaks kava juba kätte, lisaks juhised hostelisse minekuks ning isegi N oli mind juba ootamas, juhtumisi jagasime ka tuba majutusasutuses. Need kes kodumaalt ei lahku, ei tea mida tähendab pealinnas (Tallinn vs Pariis) viibides "sitt-nett". Las ma seletan, sitt-nett on see, kui hoones olev WiFi on aeglane ja pidevalt katkeb ning mobiilside levi on sama nõrk, sest ei jõua müüride vahelt tuppa. See oli üks tõsiselt pikk päev, mille lõpetasin kuskil hosteli katusealuses konkus, teretulemast.

Mis asja, päriselt vää?!

Ütlemata palju juttu on ilmselt kaduma vahepealt läinud, aga üht (koma), teist on ka üteldud juba. Kes siin veel koguaeg kõva ütleja oleks olnud on Lev, kes siis muu. Jutud levisid mu kõrvu, et Pariisis on üks eriti kõva agentuur minust huvitatud, kõik kohalikus agentuuris olid kokku ilmselt vähemalt 100 korda rohkem hyped, sest ma ei saanud midagi aru. "Ah? Agentuur? Ongi Pariisis või? Eee.. okei, see tundub kuidagi lihtne." jms skeptiline möla mu peas, sest tegelt ka oli agentuur leitud, ja tegemist ei olnud just sita agentuuriga.
Sitaks oluline nüanss oli, varemgi mainitud, kooliga ühele poole saamine. Jah, 'hetkel' olin ma lausa Soomes, kus mu ülikool tegelikult asus, 'kaitsesin' või pigem lihstalt presenteerisin oma lõputööd ja tundus, et päev sai korda. Korda sai selle pärast, et esmalt ma sain kogu koolivärgi hetkeks kaelast ära, oli vaja vaid diplom-paber füüsiliselt veel kätte saada. Ja kui hiljem vanade tuttavatega koolist kellegi korteris chillisin, siis sain kõne, oh fuck, jälle Lev hellab. Aga sedapuhku polnud kõne üldsegi halb, ikka hea oli, teavitas mind sellest, et läbirääkimised on edukad ja mind saadetaksegi jaanuaris Pariisi, tho siis oli veel novembri lõpp. Aga lets get down to business, mind ju tegelikult väga huvitas ka see pool, et mis pidi keegi kogu selle nalja kinni maksab. Nüüd siis natuke olulist juttu ka, sest see on üsna tihti küsimuseks tulnud. Nii, moenädalatega on sellised lood, et sõltuvalt küll agentuurist, aga minu oma maksis minu lennud oma kassast esmalt kinni ära, lisaks ka majutus (shiddy hostel). Kuid nii kergelt sellega ei pääse, kõik rahad (siinkohal tulud) liiguvad läbi agentuuri, seega kui sa midagi teenid, siis peetakse bruto-tulust kinni esmalt maksud ja tasud ning mida iganes veel, seega Prantsusmaa puhul jääb modelli tasku koguteenistusest 33%. Jah, 66% läheb riigile, agentuurile ja kellele iganes veel, ning sulle kolmandik, but wait, there is more, oma protsendist arvestatakse veel maha need lennupiletid ja ööd hostelis, mis su eest makstud on. Glamuurne elu inc, kaotada ju midagi ei ole (v.a. töölt eemal oldud aeg, raha ja bla-bla mida iganes veel).
Soome saaga polnud sellega veel lõppenud, vaja oli ka ära tuua baka-paber, tseremoonia oli 19. dets 2014, reede, loodetavasti nüüd mälu ei reetnud. HAMKi Viisamärki kampus, Hämeenlinnas, Soomemaal, just seal see juhtuski. Meie satsist oli lõpetajaid 2, mina ja üks tegelane ka Iraanist, ta oli nagu see smart as fuck motherfucker ja ma see, kes tegi kiiruse mitte kvaliteedi peale. Okei, ei tee siinkohal teistele etteheiteid, sest päriselt aus olla, siis lõpetasime meie kaks semesteri võrra varem nominaalajast. Diploomad käes ja tegime oma satsiga kooki kooli sööklas, julm multi-kulti laud olid, õnneks kaks eestlast tekitasid meist 'enamuse'. Aga mis pidu see oleks, kui jälle Lev ei helistaks? See on vist mingi needus, olen enam kui kindel. Sedapuhku siis ei olnud juttu Pariisist vaid hoopiski Londonist, ja mitte et seal mul agentuur oleks, aga seal on mu esimene välismaine 'töö'. "No waaaay, really?" Aga see ei olnud kauaks aktuaalne, sest olin küll ju 10 korda öelnud, mil ma lõpetan kooli ja olen Soomes ja jutud, siis ikka ta pidi pakkuma mulle võimatut. "Flight is tonight, aight?!" päris sõnasõnalt ta vastust ei mäleta, aga põhjus sellest ei muutu. Järelikult siis esimene välismaise jobi jätsin lihtsalt ära. Kurb küll, aga kui nüüd lugesid terve peatüki läbi, siis tead, et 'this maddafaka is an engineer nao!'.
November, detsember, kõik me teame mis järgmiseks tuleb, enne kui see veebruar uksele koputab. Kokkuvõtteks veel üks väike asi mainida, nimelt ei olnud ma ise endiselt asja 'suure kella külge' pand, sest lihstalt ei taha väikest asja suureks puhuda või anda inimestele false hopei. Kogemata, väikese abiga tulin aga paari inimese ees ühel mitmest jõuluõhtust lausa kapist välja sellega, kuid alati kui selline äpradus juhtus, siis palusin säilitada kainet mõistust, sest olin 'ei keegi, keda maailm on koguaeg otsinud ja vajanud'. Aeg mõtted ja meeleolud kokku pakkida ning varsti minek.

NB! Käsipagas - võta kaasa vaid oluline.

Kohe kindlasti mitte viimased kannatused.

Taaskord oli kätte jõudnud üks nädalavahetus, sel korral oli aga midagi lumelaadsemat maas, mis oli aktiivselt sulamas, aga raisk oli ka libe. Mingid jutud olid juba mõni nädal tagasi jõudnud minuni, et mind on vaja pildistada taaskord, seekord üks stilist tahab mind hobuse otsa panna. Ja käes see päev oligi, hommikuks pidin hipodroomi juurde minema, aga kuna varem seal alal käinud ei olnud, siis ei teadnud täpselt mis aia august seal siseneda vaja. Tegelt ka, aed auklik nagu oleks sõda sealt üle käinud, o wait, kogu see ala selline. Kuniks üks must mersu mu juurde sõitis ja naine selles roolis küsis "Tere, oled sa esimene modell?"... Ah? Esimene? Mis pingerivis ma veel esimene olen..? Aga kus sa siis sellega, esimene ikka selles suhtes, et ma polnud täna ainus, fuck! more people - more time - more waiting. Sellega sai selgeks, et täna ei piirdu me vaid tunniga, lapime neid kohe mitu tükki otsakuti. Ja istusin korra autosse, millega siis ühest miljonist aia august sisse sõideti ning kus juba paar tegelast meid ootasid. Nagu aru sain, siis mersu-tädi tuli kohale aint selleks, et meik näkku joonistada, siis lendab juba uuele objektile, lisaks oli kohal veel stilist (riided), stilist(juuksed) ja üks sõbralik tegelane veel, riide-stilisti sõber vist, pole kindel, aga tema autos me pidasime mustlaslaagrit. Ahjaa, mainisin, et õues oli selline miinuse ringis jahedus, ning see märgus ei teinud asja lihstamaks, sain mersu pagasiruumil istudes meiki, kuniks üks bemm ka kohale lendas, nii Lev viimaks ise ka platsis, ja seal oli lisaks veel see 'teine modell' ka. Juba alustamisega hilineti vähemalt pool tundi, klassika, saime meigid ja esimesed riided ning läksime teisele poole hipodroomi, seal pakutakse hobuseid.

Vahepeal hakkas 'baaslaager' autol üks rehv tühjenema, aga see õnneks päeva ära ei rikkunud. Elu nägi siis välja umbes selline, et seal suuremat sorti maasturis olid riided igalpool hunnikutes, autos endas istusid ka inimesed ja kui said asjad selga venitatud ning sonks sätitud, siis hüpati õue, stseen, klõps-klõps ja tagasi sooja. Esimesed paar korda oli täitsa tehtav, aga iga järgmine kord kui uus pigistav kummik oli jalga vaja tõmmata, siis seda rohkem jalad külmetama ja valutama hakkasid. 'Hobuse kõrval', 'hobune nööriga käe otsas', 'lihstalt mina köiega', 'vallatu Taavi lumes jooskmas', ja ka 'hobuse seljas' olid vaid mõned pealkirjad mis me piltidele võinuks panna. Poole pealt sain teada, et miks see tegelikult vajalik oli, kõik see mis me tegime. Nimelt ühele veebilehele/ajakirjale, ma ei ole inimene kes seda defineerida oskab, oli nagu lugu vaja teha, see siis hõlmas kahte modelli ja sellist huvitavat ümbrust. Ühtekokku oli vajadus 12 pildi järgi, aga kuna iga klõps ei lähe arvesse, siis pakuks, et 7~8 eri kostüümiga, eri stseeni sai kumbki modell teha.

Ja viimaks tuli ka see 'ok, seems as if we got it' ära. Kui teised mitte, siis olin ma küll korralikult külma saanud, aga eks emotisoonid segune, nendel hetketel on alati soov juba näha tulemust. Gaaahhh!!! Siin kohal hea öelda "hoia oma hobuseid", tegemist oli eksklusiivsema asjaga ning enne publitseerimist ei tohi keegi midagi näha. No fucking hell, see on küll asi, mida kohe kindlasti ei sooviks ju kuulda, eriti peale kogu selle läbi elamist ning kannatamist, ellu jäämine oli viimane mida sellest olukorrast oleks soovinud, eksju. Ajateljel panen selle loo novembri-detsembri vahele, sest pilte nägin alles veebruaris, just nimelt veebruaris. Ei tea kus ma siis vahepeal veel jõudsin ära käia..?

Pilt leidis kasutust telefoni taustapildina.

Kuhu ma nüüd sattusin?

Pühapäev, oktoober, lehti vist puudel enam palju alles ei olnud, aga seda oli raske selgeks teha, kardinad olid ees, aknad ka sitased, neist välja väga ei näinud. Helises telefon, muidu tööpäevadel oli alarm see, mis kassi äratas ning ajas ta minu juurde piuksuma, 'human, it's time to feed me'. Aga sedapuhku sai ta ka varasema stardi nüüd pühapäeval, pistis pea kardinate vahelt välja, nagu tal kombeks oli. Juhtumisi ei olnudki ta ainus, kes mind sel VABA päeva hommikul tüütada tahtis, muscle memory ja lükkasin kõne ära, ma arvasin, et äratus. Kass teeb häält ja telefon uuesti tiriseb, Lev, okei, midagi on vist teoksil. Oligi, ühe käega kassile krõbinaid kallates (eeldan, sest seda ma esimese asjana olin kohustatud tegema), teise käega telefoni hoides sain teada, et keegi kuskilt pidi kuhugi minema, mingi segadus ja nüüd vaja modelli kibekähku. Selge, kassil toit olemas, rohkem huvi mu vastu ei olnud tal, küllap jooksis kardina taha tagasi, et lindude peale kädistada, kedagi teist ka polnud kiusata, eks siis nõustun jama korraldajat aitama. Sain mingid juhised, mida kerge eine kõrvale selgemaks tegema asuda. Aega nappis, neil ju hommikust saati tüüp kadunud ja juba lõuna käes, eks ma siis lähen ka viimaks, "Tsau, Ivy!".
Mõni aeg hiljem olin ka kohal, kuksil seal kus Põhja-Tallinn algab, Rimi on näiteks läheduses, sinna väga tihti ei sattu, aga trammid on võrratud sinna pääsemiseks. Kuskil hoovil oli uks, seal mingid trepid vaja ronida ja viimaks tuli valida õige uks koridoril, et täitsa õiges ruumis oleks kohal. Nii, kiire ülevaade olukorrast, siin on ruum, midagi lavalaadset ja siis inimesed, oh boy... Pahandusetekitaja tundsin ära, teised nagu ikka, võõrad näod. Kiirelt midagi seletati, miks mind sinna vaja oli, aga ega palju aru ei saanud, ümberringi ainult vene keel. Mitte, et selle vastu nii väga midagi oleks, aga raisk ma ei saa midagi aru ju. Sain päeva jooksul küll ilusasti inglise keelega hakkama, aga eks see päeva veits pikemaks ilmselt ka venitas, et polnud kellegagi väga midagi rääkida. Olukord oli siis järgmine, et Lev'i tuttav, kes oli ühtlasi ka 'ürituse' korraldaja ,oli ühtlasi ka disainer ja ühtlasi ka fotograaf ja stuudio omanik ja mis iganes veel. Kui nii, siis nii, aga polnud taas õnneks/kahjuks ainus modellihakatis, üks tüüp ja kaks tüdrukut veel. Aega polnud raisata, meiki ja soengut ju vaja. Kui eelmine kord sai suht vähese juuksekinnitusvahendiga hakkama, siis sel korral mätsiti korralik geelikiiver pähe, olge nüüd, kas tõesti..? Jah tõesti, ja siis ootama, ootama. Sest juhtumisi alles seadistati valgust ja lava dekoratsioone. Ilmselt paar tunnikest sai vegeteerida kuniks siis reaalselt oli asja ka. Taaskord ei vihjaks rahvusele, sest see ei ole kriteerium mille järgi inimesi hinnata, aga kollektsioon oli märksa edevam kui möödunud korral. Jakk, püksid ja kingad läikisid, umbes sama oli ka näoga, mis kreemi alla oli maetud, soeng mõnusalt geeli ja saja muu asjaga üle lakutud, nagu mõnel libedal jalgpalluril. Pilte siis ka vahelduseks, üksi, kaksi ja isegi neljakesi olime koos laval. Ma olin see imelik, kellele pidi juhiseid inglise keeles ütlema, vastasel juhul ma ju lihtsalt ei saa aru. Oh ei, õhtu oligi käes, kõigi ja kõige järele ootamisega olingi päeva mööda veeretanud. Mind 'aeti' varem ära, see väga kurbust ei valmistanud, olidki ammu juba äramineku mõtted peas. Aita siis veel hädasolijalt, kes aitab hädasolijat, tasuks sain see kord imestavaid pilke trammis, "kust selline veel välja lasti?".

Ootamine, ärevus ja ootusärevus.

Päris aus ülestunnistus vahepeal ka, olen täiesti enam kui veendunud, et nüüdseks on juba üht-teist kronoloogias ning jutustki faktiliselt segamini läinud. Kuid on veel rohkem jäänud kirja panna, kui hetkel kirjas on, siis parem jätkata sellega, vältimaks veel suuremat segadust. Võimalik, et mõnedele on ka segaseks jäänud see osa, et ajab küsima, "Miks selline reetur oled ja Eestist ära lähed, tee seda kõike siin." Noh, vastust ei tule kaugelt otsida, siin see asi lihtsalt ei tasu ära. Okei, hobikorras miks ka mitte, kui oleks soov saada nägu siia-sinna, kuid pikemas perspektiivis aetakse kõik ikka piiritaha, sest siis saab lähemale suurematele rahadele. Midagi märkimisväärset on siiski pea võimatu saavutada, kes tiksub aastaga nulli, kes lõpetab üldsegi ära, sest kõik pigem valmistab rohkem pettumust ja valu. 'Erand kinnitab reeglit' ning sajast üks saab ka neid magusamaid vilju mekkida. Senini (äkki kolm kuud Prismast) olin ma ikkagi vaid agentuuri poolt saanud häid sõnu, ja et mind ootab ees helge tulevik ja mis iganes veel. It's their job, ei saa pahaks panna, kui keegi laidaks võimalusi maha siis miks üldsegi asjale võimalust anda.
Kätte oli jõudnud aeg, mil kogemata sooviti mind ühe kodumaise brändi reklaami kampaaniasse kaasata. Täitsa põnev, aga samas oli ka hirmu ja kõhklust sees, no tegelt ka, ma ju ei ole sellest kunagi unistada osanud, ja nüüd kurat kui pannakse veel nägu siin kohalikele reklaampindadele. Nagu ikka kombeks, siis teatati ikka paar päeva ette, sest miks peaks kauem modelli ette teavitama, nad ju on stardivalmis 24/7. Ja nii oligi, saadi ikka nõusse, taaskord imestasin, et miks mina, mis see nii eriline siis on (kogemustki ju tegelt null)? Alguses oligi väga awkward, ei teanud kedagi kes seal olid, varsti selgus et kahega jagan agentuurigi, oh my.  Kokku oli siis kaks poissi (ma üks neist), üks mees ja kolm tüdrukut, kellele riideid pildistamiseks selga pandi, mainiks ära selgitava vahemärkusena. Lisaks veel need kes olid vajalikud meigi ja juuste ettevalmistuseks ning ka kolm kaubamärgi eestvedajat, sest ma täpselt ei tea kes mis rolli kannab. Ära ei maksa unustada ka seda, et kogu mürgel toimus ühes stuudios, kus kahtlemata on kohal ka 'lavatöölised' ja keegi peab pilti ennast ka tegema.
Jõuame nüüd asjani ka, kui olin antisotsiaalsusest välja roninud. Mis hakkas stseeni peal silma oli see, et kuradi palju on vaeva nähtud, et ehk tosinkond looki pildistada ja teha ka pööratavad pildid (selle kohta veits hiljem). Nõnda vast tihtipeale ole ka, et ettevalmistus võtab kolm korda enam aega kui kogu selle töö lõplik ärakasutamine... Üsna pea sai selgeks ka see tüüpiline ootamisfaktor, mis seal ei olnudki kõige hullem, vaadates väheke tulevikku. Et olgu kui hea ettevalmistus eelnevalt tehtud, siis alati leidub neid nüansse, mis kogu protsessi ka hiljem suudavad viivitada. Oh ei, kaugel sellest, et läheks kohale, riided selga, klõps-klõps, vahetus, klõps-klõps ja koju ära. Kui sai üks kord ka riideid vahetama hakatud, siis oli küll tunne, et see mis ka siin Eestis tehakse on fucking äge. Pole midagi paha öelda toodete kohta, millele mu nägu ehk juurde pannakse, ikkagi teadmata, et mis minus siis nähti. Läksin täies varustuses lavale ja närv sees nagu ikka, meenub ju see, et nägu peab olema fierce. Kuid ei tulnud selle kohta mingeid komentaare, tegin mis nägu tegin, pigem sooviti et pööraks keha või pead vastavalt valgusele, pingelangus. Kuna seljas oli alati mantel, siis tegelikult prožektorite ees hakkab üsna ruttu palav, aga põnev oli, sellele väga tähelepanu ei pööranud. Ja kui 'lavalt' maha sain, siis hakkas jälle ootamine, modelle oli mitu. Meeles on veel vahepeale üks vinge lõuna ja päev läks edasi. Ka teine look oli minu puhul tehtud, siis tagasi järjekorda. Ei eeldanudki seda, et nii lihstalt minema pääsen, aga kui hakkas vaikselt juba õhtusem aeg kätte jõudma, siis oh üllatust, oli ju vaja ka viimane voor läbida. Viimaseks jäeti see pöördpildiasjandus, mis enesest kujutas kaamerat rööbastel, mis sind filmib ja raisk, ole parem liikumatult! Tehnoloogia imedega siis pannakse film edasi-tagasi liikuma ja saab (sel puhul 180 kraadi) ümberringi vaate. Väga võimas vaatepilt oli, iPadi kallutada küljelt-küljele ja näha end erinevatelt külgedelt. Mitte et ma ainus seal oleks olnud, siis nii oligi päris õhtu kätte jõudnud. Jah, oligi kõik, ning et mitte päris tühjade kätega kõiki koju saata, siis saime ka vinged (välimuselt ja olemuselt) kinkekaardid tasuks kaasa. Selle päeva järel jäin põnevusega ootama, et peale seda uut ja huvitavat kogemust näha end piltidelt endeilt, ei olnud nii oluline, et kuhu see publitseeritakse, tahtsin tulemust näha! Nii palju siis sellest, tulemusena hoopiski esimene sellelaadne töö ei ilmunudki. Minuni jõudis info, et valgus oli paha ja kogu see mässamine läks aiataha. Samas, hiljem ilmus sama kollektsioon hoopiski teiste 'modellide' seljas nähtavale, ei tea kas veits valetati ka.

Walkie Talkie

Modelli prepareerimine sisaldab teadupärast ka kõndima õppimist. Enamjaolt õpime varases nooruses juba käimise ära, aga kui plaan ka lavale pääseda, siis päris iga kõnnak ei ole aktsepteeritav. Olles elu jooksul võrdlemisi palju ikkagi jala käinud, siis harjutada end sobivalt kõndima ei ole suur väljakutse. Selg sirgu, käed vabaks ning go! No, no, no, tule nüüd uuesti, ära õõtsu. Okei, väga hea, aga hoia pilk ka otse ees. Taavi, katsu mitte trampida, mitte et ma elevandi kaalukategoorias oleks, aga vaja vähe elegantsem olla. Ära kiirusta, aga ära ka liiga aeglane ole. Muuseas, meesmodellid ei käi jalg jala ette, positsioneeri sammud õlgade laiuselt. Kas ma pilgutada võin? - Jah, targem oleks, parem kui silmi välja punnitada. Katsu nüüd konkreetsem olla kõnnakuga, näita mingit attitudei, sa kõnnid nagu ei saaks arugi et kuhu sattunud oled. Mind blown! Kuid laias laastus olevat minuga ikkagi pigem kerge olnud, äkki seda öeldakse kõigile, äkki mitte, ei mina tea. Soovitati soojalt ka stuudioväliselt kõnnakut harjutada, seda proovisin ma alati meeles hoida kui tööl olles kontorihoone koridori mööda WCsse ja tagasi kõndisin. Üritades siis kõike meeles hoida, tasakaal tsentrisse, konkreetne samm edasi. Eks ta nii ole, et mida rohkem keskenduda kõigile väikestele detailidele, siis seda segasemaks ka see kõnnak lõpuks läheb. Pigem tunda end vabalt, harjutada ja küll ta siis ka välja hakkab tulema. Veel koduseks harjutamiseks soovitati ka peegli ees nägusi teha, nagu mainisin juba varem, et "Taavi, be more fierce."
Kliendile läheb ju korda ka, et kes kuidas paterdab laval, kui nende rõivad show ajaks selga aetakse. Kuid varemgi tuli juba videopildile see pull salvestada. "Take your shirt off and lets do walk." Mitte et seda nüüdseks vähe olen saanud teha, over and over again. Iga kord kui uued pildid said tehtud, siis oli ka kohustuslik teha väike kõnnaku video. Aga see ei olnud ainus asi mis prepareerimises videole jäeti, lisaks oli ka vaja väike tutvustav video teha. Tere, kes ma olen, vana ma olen, pikk ma olen ja kust kurat ma pärit olen. Aasta hiljem võin une pealt ka öelda, "Hi, my name is Taavi, am 23 and I come from Estonia." Kuid uskuge või mitte, siis kaamera ees on seda sada korda raskem teha, eriti veel esimesel sajal korral. Kord läheb meelest järjekord, mis polegi nii oluline, siis unustad oma nime ära ja teinekord pead kalkuleerima oma vanuse välja. Kui selle kuidagi välja oled puterdanud, siis ei tohi ära unustada, et näidata end veel küljelt, siis pilk kaamerasse, teine külg, ja pilk kaamerasse ning lõpuks ära unusta end otse kaamera ette tagasi pöörata. Fuck upe olnud küll ja veel, kuid eks iga asi vajab harjumist ja harjutamist, et tuleks loomulikult ning hästi välja.

Prioriteetne sõltumatus

Järsku oligi käes juba sügis, mis see paljudele kaasa toob on kooliaja alguse. Ka mul oli veel kooliga tegemist, õnneks olin omad kursused enamjaolt tehtud saanud, kuid lõputöö vajas veel valmistamist. See oli prioriteet, mida ka pidevalt raiusin agentuuris, et school comes first. Plaan oli jõuluks baka kätte saada, siis võis alles rohkem pühenduda modellindusele. Isegi lepingus oli sees lõik seoses sellega, et kui modellil on kool veel pooleli, siis ei tohi nad torkida seda tähtsat teemat. Üldiselt see käis vist pigem nende kohta kel üldharidus veel omistamisel on. Siit tuli ka minu puhul väike eripära, mis ilmselt teiste samasugustega probleemiks ei olnud, vanus vanuseks. Nimelt olin ma juba mingi suuna tegelt elus kätte saanud võtta ja kõik see nüüd nurka visata ning alustada millegi täitsa teisega oleks suht narr tegu. Olles veel põhi-/keskkoolis, finantsiline sõltuvus anyway vanemate kanda, ja muudki suuremad kohustused puuduvad, siis ei oleks ju probleem tegeleda sellega täies mahus, kui võimalus ja huvi on. Aga oli mis oli, said asjad selgeks ning tasapisi siis sai asjaga ikkagi tegeletud.
Sügise esimene tulistamine leidis ka juba aset, sedapuhku siis stuudios. Küll mul alles vedas, sel korral oli rõivastus veits ekstreemsem, sain esimest korda seelikuga pildil olla. Hoiatati ka veel, et see ei jää ilmselt viimaseks korraks, minusugustele androgüünidele just selliseid asju tihti selga pannaksegi. Kõrgmood, sellest ei peagi aru saama. Lisaks sinisele võrksärgile ja mustale kampsunile, mis oli omakorda kuldse värviga kaetud sain taaskord ühe meeldiva üllatuse osaliseks. Sedapuhku siis lõikasin taas kasu sellest, et sain veel ühe pildi lisaks, mis isiklikult väga meeldis. Vot just see samune must-valge nägu, mida Skype'i ja Instagrami profiilipildina olen juba mõnda aega kasutanud.

Leke

Elu kulges edasi, oli suvi ning Lev koos punapeaga olid Milaanosse läinud kuukeseks. Ise käisime Londonis ära, seik mis võttis halva maigu, aga see on teemaväline ja rohkem siin ei peatuks. Teemasse minev järgmine peatus leidis aset juuli teises pooles, mil uuesti oli mind vaja liistule võtta. Meeles on ilus suvine õhtu, palavust rohkem kui soovinud oleks. Ettevalmistus tööd leidsid aset seal samas korteris, kus taaskord mulle geelikiirver pähe tehti ja läksime välitingimustesse pilte tegema. Küll suvel on ikka kaua valge, peale trippimist Kalevi (bussipeatuse) kanti sai umbes-täpselt alles kahekakst õhtul alustatud. Õnneks või kahjuks, võttes arvesse mu häbelikkust, väga suurt kaadrivoolavust seal kohal ei olnud, et kellelegi väga silma oleks jäänud. Tegelt läks kõik hästi ja saidki asjad tehtud, aga pead ei saanud pesta, ometi ju mitte. Pidin veel venna pool läbi käima, ja kuna koorik oli peas, siis pärist kapist veel välja ei tulnud aga jätsin pigem ukse praokile.
Teades seda, et inimestel on suursugune teadmistepagas, siis ei tasu kõike kohe väga suure kella külge panna. Senimaani olid haisu ninna saanud vaid vähesed, sest reaalselt ei näinud põhjust selle kohta väga pasundama hakata. Kes siis kust iganes kaudu selle kohta kuulnud/näinud olid, sain alati maha rahustatud, asi ei olnud ju tõsine, olin endiselt ei-keegi selles vallas. Aga sihukese väljanägemisega tekkisid ikka küsimused, iseasi kas läbi nalja või mitte, siis mõni kommentaar võis siit-sealt ikka tulla. Avaldasin siis 'saladuse' veel kahele inimesele, et mis on juhtunud ja kuhu suunas asi võib triivida, tagasihoidlikult. Üleüldine arusaam modelliks olemisest, mis minuni jõudnud on, on säärane, et niipea kui staatus käes, siis kantakse kõik kandikul ette ja glamuurne elu üleajava pangakontoga, reisimiste ja metsiku vastassoo pealetungiga hakkab peale. Jama jutt, seda pole siiani juhtunud (kui ma seda kirjutan), seda saavad väga vähesed tunda. Nagu igas valdkonnas jõuab täitsa ladvikusse vaid imepisike fraktsioon. Siit ka kaks paralleeli, mis tihtipeale joonistan, et parem pilt maalida. Esiteks siis see, et teadupoolest ju jalgpallurid omavad villasi ning sõidavad ringi kallite Itaalia autodega, kas mõni Eesti jalgpallur sõidab Ferrariga? - No, minu teada mitte, aga jalgpallureid meil ju on küll. Teiseks siis see, et kui mõne brändiga kokku puutud oleks kohe garderoob neid kalleid hilpusi täis. Nii naljalt sellised asjad ei käi. See on nagu väikese lapse mõtlemine, et küll poemüüjaks olemine on ikka hea töö, sa vahi vaid kui palju raha ta iga päev saab.
Sellest päevast jäi väike plekk ka sotsmeediasse minu poolt. Nimelt üks pilt millel naeratan, sest kõik pildid olid üldiselt tõsise näoga, valisin oma profiili pildiks. Ebaõnnestunud pilt ehk ta oli, kui arvestada seda mis sooviti saada, aga mulle jällegi väga see meeldis. Miks ma naeratasin nii tõsise töö keskel? Suund kuhu ma oma pea ja pilgu olin pööranud tabas üht poissi, kes reisikohvrit enda järel vedas ja sellega koperdas, mis kulmineerus sellega, et tekistas irve mu näole. All good comes with a cause, aga sedapuhku ei olnud mina kannataja rollis, pigem tulemusena noppisin sellest kõigest parima mis pakkuda oli.

Hämming

Alustuseks olin maksimaalselt skeptiline, kõige suhtes, sest kui miski on liiga hea, et olla tõsi - siis see seda ei ole. Ning ronides tundmatutesse kõrgustesse, teadmata mis kukkumisel ees ootab, on jällegi risk väheke suurevõitu. Sellegi poolest esimene üpriski suur üllatus oli, et ma võin ka pildil tegelikult hea välja näha. Jah, ei saa väita, et photoshopki mingit osa siin ei mängi, aga ma räägin vähe üldisemas võtmes hetkel. Kindlasti on kõigil juhtunud seda, et mingi ürituse, kas või klassiläbu, pildid ilmuvad internetis mingisse fotoalbumi ja nii paljudel piltidel kui end vähegi leida suudad, siis alati nägu selline peas, et vaevu tunned end ära. Teised küll näevad igal pildil ilusad ju välja, kuradi needus!! Ning järgmine voor on see, kui teed 20 selfiet (okei, tol hetkel mul veel sellist telefoni ei olnud, et ees ka oleks kaamera), aga ükski pole just see õige ja õnnestunu, ning teed 20 veel. Siiski siin kohal oli Lev nüüd küll väga head tööd teinud, taaskord peaks vist mainima, sest ma tõesti ei teadnud, et Taavi motherfucking Mänd võib pildil kena olla. O wait, mind ju scoutiti välja, küllap siis mingi kuradi ajend sel hetkel ikkagi oli minu suhtes, lausa selline huvi, et kui ma pooleldi põgenesin kassasse tagasi, siis ikkagi veel järgi tulla. Päris aus olla, siis on see hea boost enesekindlusele, olgem nüüd ausad, kes poleks mulle kunagi mitte öelnud, et "Taavi, sa peaks (rohkem) sööma." ... Aitäh noh, üritate mind siin veel valele teele ajada.

Kuna jutt juba kaalule läks, siis kaalusin selle loo kirjutamist ka. Seda juba mitmeid kordi saanud siin-seal rääkida, nii eesti kui inglise keeles, aga ei tee paha ka hetkel lisada. Konteksti leiaks sellele alati, aga saab koorma seljast. Kaalust juttu ja see, et nagu alati aus alakaal olnud, mitte mingi anorexia bull-shit aga lihtsalt, ma ei ole mingi John Rambo. Ja ka põhikoolis oli see ju nii nii suur probleem, kõigil hakkas paha vaadata, kes minestas kes oksenas, jumal auta, kui lapik üks inimene saab küll olla. Kahjuks iga õppeaasta algul pidin seda ka kooli õe (tädi kes süsti teeb) käest samuti kuulma. Küll olid mul juuksed pikad (mis see sinu asi on, mutt?!), ja siis ei toideta mind ju ka, sest näen selline ebainimlik välja, ei no kas tõesti vaja torkida välimuse kallal nii palju, vererõhk oli ju normis, a poxui see eksju. Uurimine jätkus, ning küsitleti kaht a´la 7'da klassi õpilast, üks see valet elu elav (mina), ja teine siis täiesti normaalne ja tubli laps. Esimesena võeti mind liistule, "Kas sa hommikuti sööd?" - "Jah, harjumuspäraselt, muidu on raske päeva alustada", "Mis sa lõunaks sööd?" - "Koolilõuna, teinekord ostan puhvetist/poest lisa, peale kooli kodus ka veel midagi.", "Õhtuti sööd?" - "Kas sa tõesti arvad, et mu ema ei toida mind? Muidugi." ... Seega lapsed, palun ärge kunagi sellist ebanormaalselt söögiharjumust omale tekitage... Paraleeliks tooks normaalse (nurse approven) eluviisi. "Kas sa hommikuti sööd?" - "Ei, pole aega, pole isu". "Lõunat sööd siis koolis?" - "Ei, siin on sitt toit". "Aga õhtul?" - "Ei tea.". Rohkem siin kohal ei kommenteeriks.

Keeran korra tagasi positiivsemale leheküljele, sest tegelt ei läinud kaua aega mööda kuniks hype nähtud piltidest viis juba järgmise test-shootini. Sedapuhku oli seltskond peaaegu sama, aga kuna olime ühes korteris, siis lisandus üks kohalik kass. Meiki, geeli, lakki, nii siia kui sinna, ja kaltsud selga. Hea küll, kaltsud oleks patt öelda, sest tegelt olid taaskord vägagi tavapärased riided, vist, vat mälu on lünklik. Meeles vaid, et üks suur kampsun oli, mis vastu vööd kinnitati kas suure salli või väikese kardinaga (wtf!?). Jällegi kui mälu ei peta ning meeles korrektsed faktid, siis pildid olid kõik must-valged; polnud see mingi murekoht, sest sinist taevast mu peakohal see sama halliks ei ajanud, oskasin nüüd juba huviga midagi head oodata.

1. lõikus, 1. pilt

Ma ilmselt väga palju ei eksi, loogiline tundub, et lõigati juuksed ära ikka enne kui esimest korda kaamera ette sattusin. Jah, nii vist läkski, kusagil sai see leping ka allkirjastatud, ilmselt lugesin kodus läbi, korra või kaks ja nagu ikka neil vaja, siis paarkümmend lehekülge signeerida. Polegi oluline, sest öeldi, et see kehtib vaid 5 aastat (tagane mil tahad, yea-rite). "Paber plekki ei karda," nagu ütles kunagi üks mees, kes sai mu peale pahaseks, mõistan teda, aga ta põhjus polnud kuigi põhjendatud. Mida ma kartsin oli see juuksuritool, nimelt Viru motherfucking Keskuses, BeautyBays. Äkki tooli karta oleks vale, isegi hambaarsti tool on 17 aastaga sõbraks saanud, kuid pigem valdas hirm tulemuse ees. Nimelt Lev oli vahepeal välja mõelnud, et milline mu välimus (alustades juustega) ja stiil olema peaks. Ja see mis ta välja mõtles ning juuksur-stilistile edasi ütles, et too teeks oli vapustav, polnud kunagi nii kuradi rahul olnud juuksuriga. A no shit, ma pole kunagi nii top notch juuksuri juures käinud ka. Vahejoon tõmmata alla, siis lõikusosa on läbi, Taavi on rahul, Lev oli vast ka, ise ta selle käki kokku ju keeras. Muidu olles selline klassikaline kartulikoor, suvel jõgeva hele, talvel selline pesemata kartuli karva, siis nüüd olin nii tume pruun, et võiks lausa mustaks kutsuda. Soeng ise nagu täitsa tore ka eksju, peal rohkem, külgedel vähem karva, päris Mackelmore ei olnud, kiilast pinda küljelt leida ei olnud füüsiliselt siiski võimalik.
Hakkas peale teine vaatus, pildistamine. Tagasi stuudios, seal kus mulle räägiti kui tehtud staar ma juba olen, kohal oli ka neiu Prismast, kes valis mulle hilpe selga, kulinaid külge ja tegi meikigi. No, varasemad kogemused meigiga olid mul kesised, pigem nagu naljapärast, aga mis teha, nüüd siis sain lähemalt tuttavaks. Piltide tegemise eest kandis Lev ilusti hoolt, ei teadnud ma ju mis tegema nüüd peab, kas ma pean poseerima ja peapeal seisma või mis nad tahavad must? Ega väga palju muud ei tahetudki peale selle, et teeksin 'fearce' nägu, rohkem ja rohkem, "Taavi, more fearce" oli väga läbiv fraas. Nüüd tagant järele mõelda, siis see tuli väga kasuks, ei pea koguaeg mingi kurja näoga olema, aga üleüldiselt, et näo motoorika tööle ja elavamaks saada kulus alguses treening ära küll. Aitab sellest osast mis tegelt igavam kui oleks arvata osanud, eksju, või see, et ootusi ületavalt vähe pidin ise tegema (oma peaga, käske anti ikka). Järgmine ekstreemsus leidis aset nende 'ehetega', pole kunagi ühtegi lisa-auku kehasse teinud (kuigi eks mõttes olnud ikka, oh jah), siis neid näidis rõngaid pandi ikka igale poole. Jah! - piirduti vaid peaga, rõvedusteni ei jõudnud. Riided olid esimese korra kohta üllatavalt tavalised, no mitte miskit mida küll minu igavast riidekapist leiaks, aga need "look up, it's called fashion" asjad on tegelt ka aint lavadel. Käisime maja ümber ringi, tegime sees mõned klõpsud ja kogu lugu. Tegemist ei olnudki mingi fotoshuutiga, seda protsessi kutsuti test-shuutiks, 7~11 pildikest, mis siis peaks portoofiosse minema (juhul kui mõni üksik sobib). Vot, just nimelt, see asi ka, et ma olen küll tehtud staar juba sünnist saadik, leiti mind alles mõne nädala eest Prismast, kuid tugev portofoolio peab olema, vat siis ei koputa keegi muu uksele, kui fame and fortune isiklikult.

Mind on otsitud.

Pühapäev oli käes, seda ma tean, sest kõik sai alguse reedel, ning pühapäevaks siis sai lepitud kokku, et tulen jutule kuna päris aus olla, siis ei võta see tükki küljest. Holy shit! Nende stuudio on ka ju lähedal, kohene suursugune pluss, elasin siis veel Tallinna Bussijaama lähedal, nende asukoht Fahle maja taga (no, seal Sossi mäe otsas, noh). Oleks kuskile Lasna või Õika kaugustesse kutsutud, siis äkki oleks ikka minemata jätnud. Tund tunni järel hakkas kell üha lähemale jõudma hetkele, mil peaks sammud seadma kodunt välja... Mis aga meenub veel, siis too päev käis Ivan ka külas ja tõi HDD, ning teiselgi (mitte Ivan'il) oli samuti tähtis päev, peas sinine parukas ja isegi kleiti aitasin seks puhuks kohendada... Aga arhiivides tuhnimine ajaks loo mõttetult pikaks.
Nüüd siis olin juba peaaegu kohal, aga ikka ei teadnud mis saama hakkab, miks ma seal olen, kes kurat need inimesed on. Taavi, sa saad ju poole aasta pärast oma baka kätte, insener peaksid olema, või nii tahaks vähemalt arvata. Samas, kogu see ülikooli värkki tuli ju juhuslikult, ei sa varem olnud sest pasast huvitatud, vähemalt enesele mitte teadlikult.
Ja kui olin täitsa kohal, omateada, siis kõne peale sain teada ka mis uksest vaja siseneda, selge pilt, senimaani polnud midagi rasket. Okei, trepp, trepp, trepp, uks, stuudio ja mingi tüüp veel lisaks scoutile, ütleme tema kohta 'Lev', lühike ja neutraalne nimi. Aga seal ainult eesti keelega enam hakkama ei saanud, kas see on nüüd hea või halb märk, kuid ka inglise keelt ma mõistan rääkida, seega jutt võis alata. Ja vihje pealkirjas sai üsna ruttu jututeemaks, sest üsna pea tehti selgeks, et kogu maailm on mind otsinud, kus ma küll end peitnud olen!?! No mis mõttes no, pole kunagi mõelnudki sellele, mida te inimesed ajate, kuhu te sellega jõuda küll tahate. Polnud veel oma mõtteist selgeks saanud kui juba lisati, et varsti London, Milaano, ma sobiks ideaalselt Pariisi ja teekond Aasiasse ning New Yorki on täitsa avatud mulle, sa mõtle vaid. "Ahah, nojahnoh, võinii." Kohe päris ausalt, segaduses olin, mul vist veel aega vaja. Kuid kellel siis aega on, kui jutu lõpuks antakse leping koduseks lugemiseks kaasa.
Endiselt polnud ju midagi kaotada, raha nad ei tahtnud, minule pidi üsna kõik ikkagi tasuta tulema, mis on tegelikult vägagi positiivne. Ja kui peaks kohe raha neile laduma hakkama, siis oleks ka kindel NoNo. Välja nägin nagu ma ikka, hiljuti kui naljapärast said juuksed tumetumepruuniks värvitud, siis esimese ringiga pidime nädala (vist) pärast käima juuksuris, saan korraliku värvi ja lõikuse.
Nii palju kui küsimustele sain vastuseid, tekkis topelt, kui mitte enam, küsimusi asemele. Üheks päevaks vast aitas küll, leping näpus läksin lõpuks kodu poole tagasi, pole vist elus mulle nii uhkeid asju lubatud, ja kõik sellepärast et olen mingi õiges pikkuses skinny-mo-fuka. 

Kuidas kõik see siis alguse sai.

Reede oli, selles olen ma kindel, täpset kuupäeva ei mäleta, kuid juunis see aset leidis, jaanipäevgi oli veel pidamata. Aega veetsin Pärnu mnt'l, kontoris, teine pool oli vist alles ärkamas, sest teemaks tuli poe külastamine alles pealelõunal. Kuna see pidi varem või hiljem juhtuma, siis saigi kokku lepitud, et Kristiine keskuses saame kokku ning tuiame ringi, ehk leiame isegi selle mida vaja. Sinna minek oli taaskord juba veel rohkem juhuslik, sest TLÜs millegi pärast peetakse eksame ka laupäeviti. Iga sekund ja samm taaskord lisab kordaja tõenäosusele, sest kui saatust mitte uskuda, siis tegudel on tagajärg. Kes kurat ikka teab kaua kaubanduskeskuses aega võib minna, aga tiiru lõpuks oli vaja ka see toidupoe ots ka ära teha, sest käed polnud veel piisavalt täis. Eks seal ühtteist sai kärru või korvi loobitud ja seegi ring jõudis otsaga kassalindini, kuhu produktid sai peale laotud. Fuck, 'Taavi siis', peaaegu läks meelest juba ära, deoderanti oli ju ka vaja.
Nii ma ta sinna lindiäärde siis jätsingi, tõbras, aga teadsin mis suunas joosta vaja, et õigeaegselt veel tagasi jõuaksin. Silma riivas ka mingi suur punaste juuste kogum, aga mu silme ees oli teine eesmärk, leida mis vaja ning naasta ASAP. Riiul, vahe, riiul, vahe, riiul, kohal, aww yisss, mille järgi tulin on olemas, aga ümberpööret ei saanud lõpuni viia, sest poolel teel vaatas jälle see punaste juustega neiu mulle otsa, aga nüüd ta seisis mu nina ees. Esmalt tegi ta kindlaks, kas ma üldsegi eesti keelt valdan, no seda ma üsna okeisti peaks oskama küll. Edasi juba pommitati sellega, millele ei olnud kunagi mõelnud, sest seda lihtsalt ei olnud mult varem küsitud. A´la "oled sa varem modellindusega tegelenud, oled sa sellele mõelnud, sooviksid proovida, aga kui pikk sa oled ...?". Selge, see punane puhmas tahab minuga veel rääkida, ma ju ütlesin et ma räägin eesti keelt, mida ta veel tahab minust, goosh, mul on vaja ju kassasse ruttu jõuda. Mis iganes võis veel mu peast tol segaselt hetkel läbi käia, oli selge üks, et mu missioon on asetada purgike oma käest lindile. Mind saatis edu, käes ei olnud veel maksmise aeg, seega jõudsin õigeks ajaks tagasi. Oh shit, ma ei olnudki üksinda naasenud, ikka see punane juuksekogum täitis poole mu vaateväljast. Ta seletas korra veel seda juttu, seekord siis kuulas kaks kõrvapaari teda, aga mõtelsin, saades aktsepteeriva noogutuse paremalt, et ei ole mul midagi kaotada ning nõnda kontaktid said vahetatud. Scout tahtis kohe minuga jutule saada, et rääkida sellest kõigest lähemalt, kuid ma olin tõesti segaduses tollel hetkel ja soovisin päeva-kaht veel järelemõtlemiseks. Küsimusele, et "kui ma homme helistan, siis mis su vastus võib olla?" peale teadsin öelda "seda tean ma homme öelda, muidu ütleks ma sulle seda kohe."
Neid mõnda minutit tervest päevast oli üsna raske läbi protsessida, sest tõesti haiglane tundub, et 22 aastat pole vihjetki, ning nüüd olen ma milleksi sobiv kandidaat. Kas ma peaks võõrastele numbritele paar päeva ehk mitte vastama või vaataks ikka üle, et kes, mis ja kus ...?

Eelsõna

Tegemist on seikluslugudega Eestist ja mujalt. Ükski esinev sisuelement ei ole väljamõeldis, küll aga esineb nimesi mida on muudetud, lühendatud või sootuks lisamata jäetud.
Blogi pealkirjastki aru saada, siis tegemist on progresseeruva looga, mis sai alguse 2014 suvel ja 'kulminatsioon' leidis aset jaanuaris 2015. Õnneks või kahjuks sellega lugu ei piirdu ja kui pean vajalikuks midagi lisada, siis seda ka teen (proovin nii kronoloogiliselt järjestada kui vähegi võimalik).
Tegemist ei ole üleüldiselt reisi- või moeblogiga, pigem on juttu ühe inimese modelliks saamise/olemise protsessist, mis sisaldab väheke ka eelpool mainitud detaile.

Pilt ütleb küll rohkem kui tuhat sõna, aga proovin teha kõik omalt poolt et sõnad ja pildid oleks siiski tasakaalus.

Eeldusel, et keegi üldsegi seda kunagi lugema satub, siis tea, et kõige loogilisem on alustada algusest ja küll siis õigepea ka kõik muu hakkab mingit seost looma.