Kõrgmood - sellest ei peagi aru saama.

Õnneks saime selleks nädalaks ekslemise ja lõimumisega ühele poole, et teiselt poolt jääks ruumi uuteks huvitavateks juhtumisteks. Eks me kõik oleme elus vähemal või rohkemal määral teinud asju, mille eest tänu pole olnud ehk piisav. Tegelt ei loodagi palju, sest üks osa modelliks saamisel on töötada tasuta (teenides ise miinuseid), kuniks mõni hea pakkumine võib tulla.

Varemgi mainitud tõde on see, et üldiselt ajakirjadele pildistamise eest ei maksta, hea et transport ja majutuski kinni taotakse. Igatahes, nüüd järgmisel pildistamisel ma siiski päris 'tasuta' kohal ka ei käinud. See pildiruum asus kusagil suuremas stuudios, parajasti oli seal käimas mingi laat vist, sest suures saalis (pilte tehti eraldatud, väiksemas) oli julm siblimine rõivaid täis stangede vahel. No, vahet pole, mul paluti alustuseks seal asuvas kohvikus aega parajaks teha ning tellimus siis nende nimele panna. Ega ma peale kohvi ja kreemisaia muud ei võtnudki, aga oleks ju võinud, võimalusi selliseid igapäevaselt ei avane.

Hea ja parem koonuvahel, aeg tööle asuda, aga esmalt mine pane need trussikud jalga (klassikalised valged). Kaua ei läinud aega mööda, et teada saada mis võlu nende kandmises nähti, vihjeks ütleks 'pantalone'. Maagilised püksid olid tehtud materjalist mis oma olemuselt meenutas jalgratta rehvi sisekummi, aga see on vaid väike detail. Pükse ennast oli täpselt kahe sääre jagu, ülejäänu polnud vist kuigi vajalik. Hetkel mu mälu ilmselt ei taha mäletada, aga millegi pärast on mul meeles, et ega see ülaosa palju parem ka olnud. Võimalik, et väike mälukas on tingitud sellest kägistavad asjast, mis ümber mu kaela asetati, võin ka eksida. Mida mu mälu aga ei kustutanud on see, et neile tundus look piisavalt meeldivat, et alumine osa jäeti ka teise, äkki isegi kolmanda, pildi tarvis samaks. Vaadates asja helgemat külge, siis vähemalt higistasin tunduvalt vähem nende võimaste prožektorite ees.

Minu pildistajate, kahe pealaest jalatallani tätoveeritud lesbi, päev sai läbi, siis otseloomulikult kiirustatakse tagant, et ma ruttu uttu tõmbaks. Aga sorry, ma tahaks siiski oma pesu sisse tagasi pugeda ja lisaks veel pea ära pesta. Mitte, et ma mingi peapesu fanaatik oleks, aga  kombekohaselt oli purk geeli pähe valatud ja ma tõesti ei taha nüüd mütsi sinna otsa tõmmata. Ja nii ma siis jooksingi mööda valvelauast, mitmest (arvatavasti)tähtsast seltskonnast ja mõnekümnest laadakülastajast, jalas vaid saapad ja trussikud, et avalikus vetsus pead külma vee ja kätepesuseebiga pesta. Mida sina oled kohvi ja kreemisaia eest teinud?

Otsides kõrgmoe tähendust.

Minul hakkas igatahes Milaanos vaikselt aeg otsa saama. Viimane casting oli ka meeldiv nali, sest nii pea kui ma kohale jõudsin oli otsus ühtne ning korraldati pooletunnine lõunapaus.  Muuseas, seal ei otsitud inimesi show'le, vaid showroom'i, mis on nagu presentatsioon, või nii. Show ajal käid laval oma ringi ära ja tegelt palju muud polegi teha, peale kogu meigi ja soengute tegemise. Selle puhul aga klassikaliselt istutatakse modellid tunniks, äkki isegi kaheks, keegi ei keela neid ka seisma panna, et siis kliendid käiks ringi ja uudistaks. Kui ma nüüd päris aus olen, siis super hea meel, et ühelgi sellisel ei ole pidanud olema. Nii läks ka selles castingus, sest praagiti mind välja kohe peale kõnnaku presenteerimist. Ah?!

Käisin ära ka oma viimases fittingus, sest tuleb välja, et kellegi muu huviorbiidis ma endiselt ei ole. Kurb aga tõsi, sel korral sain kolme asemel alla kahe tunni oodata, küllap koht kõlab tuttavalt. Ja eelneval korral proovitud sussidega polnud sel korral pistmist, sest looki juures olid hoopiski kalossid üheks elemendiks. Kui nüüd vaid confirmi saaks ...

http://annestiil.ohtuleht.ee/724852/taavi-blogi-korgmood-sellest-ei-peagi-aru-saama

Integratsioon.

                Eesti ja Itaalia koostööl määratud lapsehoidmisest palju välja ei tulnud, sest integratsioon oli juba varem mõjuma hakanud. Hoiatati küll mind, et mingi troublesome russian kid tuleb, aga asi polnud pooltki nii hull. Mis sest et iseloom on vastavalt vanusele üsna vihane ja maailmas kõik on mõttetu, siis see ei defineeri alati inimese tegelikku loomust.
                Edu huvides määrati siiski talle driver, kes tegelt oli mingi kohalik oma rolleriga, surmasõit võiks selle kohta öelda, olles mitte-kohalik. Ja päris aus  olla, siis kogu Milaano ei piirdunud kaugeltki vaid hotellis passimisega. Minu esimene casting mõjus küll halvaks läinud hommikusöögina. Nii pea kui järjekorras rüselemise tulemusena minu kord kätte jõudis ja oli aeg minna end esindama, siis mu modelliraamatu lappamise peale pidurdus pilk muidugi selle suure pildi peal. See sama pilt mida iga agentuur igale poole üritas ikka pista. Oh, so you're the Gucci-boy. Mis mul üle jäi kui noogutada ja mõmiseda midagi, sest karm tõsiasi see oli, et selle pleki olin ma omale külge nüüd saanud.
                Sellest avapaugust siis oskasin ka järjekordsetel castingutel välja lugeda naeratuste tagant selle mis üle hammaste ei veerenud. Kes ohkas, kes naeratas, kes vajus mõttesse, kuid tundus sedasi, et mind sooviti oma urgu tagasi ajada. Urust välja tundusid ajavat ühe teise valdkonna esindajad, sest juba bookiti mingi editorial shoot. Muuseas tuli ka mulle ülatusena see, et Itaalias asuv Hunter Magazine ei ole üldsegi jahindusega seotud, sellest tuleneval ei saanud ma poseerida kordagi relvadega.  Ega see nii suur pettumus ei olnud, pigem valmistas hämmingut see, et miks nendel mingi huvi nüüd on, castingud ju ei lähe üldsegi. A pole midagi parata, asjad jõuavad ikka hiljem kohale, sest reaalsus on see, et showdele otsitakse enamjaolt uusi või väga tegijaid nägusi, muidu casting directorid võiks supiköögi sappa minna. Ajakirjade jaoks tulistamisel peab olema juba konkreetsem huvi modelli vastu, või mis iganes see põhjus ka pole, kuid olemas ta oli.

Full GG.

                Aga ega üks väike pildistamise seanss kogu päeva ära kata, just nimelt, veel oli mitmes kohas vaja viibida. Kuna Gucci puhul ma kaks esimest vooru sain skippida, siis mul oli kohe call-back ühele päevale pandud, oh üllatust see oligi see sama päev. No tolleni oli veel kaua-kaua aega ja minu kaine mõistus ütles, et seal on nii-kui-nii mingi kahe tunnine järjekord, olgugi see call-time mil tahes. Mis siis juhtus oli see, et mul oli max 10 minutit veel jäänud passida järtsus, et järjekordselt castingul formaalsusest ära käia, kuid agentuur nii ei arvanud. Oh ei, Taavi, kuidas sa võid arvata, et see Gucci pole oluline, sulle ju täna 5 korda seda mainitud. No, okei, jah, ma saan aru, aga ma seal mitu korda käinud ja väheke hiljem kohale jõudmine jätaks mulle vaid kaks tundi ootamist koha peal. Sõimusaatel pidin siis järtsust lahkuma, lõpp oli niiii lähedal, aga teie soov on mulle seaduseks ja takso ma siis võtsingi. Võtsin takso, et jõuda kohale, kohale sinna kuhu ma teadsin, et ma jõuan, teadsin mis mind ees ootab - järjekord. Ma oleks jõudnud kõik muud kohad ka veel linnas ära külastada, sest tulemusena ootasin kokku pea 3 tundi, et panna korraks ühed sussid jalga ja teha pilt. Džiisõs Kraist, ma ju seal varem käinud!
                Õhtu oli pikk, ja see tuju oli ka nagu ta olla võis, seega viimasele castingule jätsin minemata, ühehäälselt otsustatud samm room-matega. See meid ei päästnud, sest ka järgneval kahel päev oli see külastus meil menüüdes. Kui ühel hommikul selle ette võtsime, siis läks asi kohe sinna kuhu päikesekiired ei ulatu. Esimese asjana valisime vale rongi, uuesti ümberistumise järel sõitsime a´la 'tsoon number viite', ehk kuhugi avastamata äärelinna. Muidugi oli see koht täitsa vale ja saime teada sellest nii, et mingi kortermaja hoovis olles tuli keegi karjuma me peale. Oh õnne, et hästi integreeritud noormees oskas ka venekeelt, sest sealne kohalikki oli just sarnast päritolu. Mis selgus oli see, et me olime umbes sajandad modellid viimaste päevade jooksul, kes sinna olid sattunud, aga see kohe ei ole ju seal, lollakad, mis te usute seda Googlemapsi. Järgmine sihtkoht oli bussisõidu kaugusel, aga ka bussiga sõitsime õigest kohast mööda, ning peale pooletunnist jalutuskäiku kuskil põldude vahel oli ka too aadress vale. Õnneks aku sai tühjaks vahetult peale järgmist pooletunnist jalutuskäiku, mis viis meid rongijaama, vähemasti see oli seal kus olema pidi, kuradi korduvad aadressid ühes linnas noh. Kuid lepime nüüd ühes kokku, et kui keegi agentuurist küsib, siis me ikkagi käisime seal ära. Okei?

http://annestiil.ohtuleht.ee/723529/taavi-blogi-oh-so-youre-the-gucci-boy

Määratud lapsehoidjaks.

                Vähemalt ühe korra olen juba seda teemat tõstatanud, aga kuna ma kipun end aeg-ajalt kordama, siis ei pruugigi see isegi teine kord olla. Nimelt siis see 'lapsehoidjaks' olemine, sest kui sul konkreetset ülesannet ei ole, siis agentuur leiab sulle ikka midagi teha. Ma nüüd tõesti ei tea kas asi just konkreetselt selles, vanuses, või hoopiski kohusetundes ning usaldatavuses, aga sinna orgi otsa ma taaskord kukkusin.
                Juba enne kui Milaanosse jõudsin anti mulle juhised, just kui oleksin ma kuller, aga õnneks minuni jõuvad asjad e-mailitsi, mitte kollases ümbrikus. Sellegi poolest oli kirja sisu üpriski sarnane - pilt, nimi ja missioon. Kuuldavasti olevat see keegi samal lennul ja et ma iga hinna eest kannaks hoolt, et ta ka sinna agentuuri veel vastu ööd saab veetud. Lend ise oli kohutav, ja siin ma ei süüdistaks RyanAir'i, hoopiski see köhiv ginger mu kõrval käis närvidele, aga tollest aknast ma kahjuks välja ei saanud hüpata. Kuid maandudes olid trumbid minu käes, sest istusin võrdlemisi lähedal esiosale ja olin ju olnud akna ääres, seega ei jäänud ma kellegi teed blokeerima. Hoopiski istusin omal kohal, juhised ekraanil ja vaatasin toda palja torsoga poisi pilti ning mööduvaid inimesi. No kurat, ta siin pildil ju paljas, much as I can see, aga siin ju kõik puhta sulejopede ning läki-läkidega. I'm out!
                Järgmine taktikaline koht kus seisin oli sama lootusetu seega igaks juhuks ikkagi helistasin agentuuri, noh teate, et kontrollida. Esimene kõneminut kulub sellele, et kuulda kui rõõmsad nad on, siis mingi seosetu jutt veel ning lõpuks siis mainitakse, et ta on juba ammu agentuuris kohal. Ei noh, sorry, et tülitan teid nii hilisel tunnil, aga kas poleks mitte loogiline ka selliseid pisiasju mulle teatavaks teha? Küllap vist mitte, kuid sellegi poolest ei jõudnud ma agentuuri kohale 'tühjade kätega'. Sihtkoha hoovialal tiirutas paaniliselt ringi hoopiski keegi teine, küllap jälle mingi eksinud new face. Too oli nõnda enesekindel, isegi väitis mulle surmkindlalt, et see siin küll pole õige koht, aga poiss, õpi, ma siin paar korda varem ju käinud.
                Viimaks agentuuris olles oli eesmärgiks vaid saada juhised öömajale, kuid pidin ära kuulama ka kohustuslikud rõõmukarjed ning vabandused. Ei jaksanud mingit dialoogi arendada, tahtsin vaid magama pääseda, sest oh üllatust, alles esimesed 7 päeva oli möödas, kaks korda sama palju veel ees. Õnneks ma pääsesin hotellini taksoga, sest üks teine modell kes samasse kohta oli suunatud lihtsalt ei näinud võimalust oma kodinatega jala seda teekonda ette võtta. Kuna mul sularaha tol hetkel ei olnud, siis ta ei pannud üldsegi pahaks lihstalt see arveke ära maksta, aga ma lubasin, et lähipäevil tasun oma poole talle ära. Mis tegelikult juhtus? Mul läks muidugi nägu meelest ära, hea töö, Taavi.
                Kusjuures sel korral olid elamistingimused palju humaansemad, kui eelmisel korral Milaanos. Selle asemel et kuuekesi pressitakse ühte magamistuppa oli pakkuda kaks kahest magamistuba, lisaks siis köök ja vannituba, ning nüüdseks siis mittesuitsetajana tundsin rõõmu ka rõdu puudumisest (ma tean küll kui raske on seda uskuda). Fakt, et ma esimesena küll kohale jõudsin ei teinud sellest veel konstanti. Esimesel ööl tuli kolistamisega kohale Fin, kes oli natuke palju nagu Tim. Mul oli kahju, et ta Soomest pärit ei olnud, sest Fin from Finland oleks olnud lihstalt üle prahi. Prahi, mis ta tekitas, sest vist ükski alakas Inglismaalt ei suuda korda hoida.
                Ma tean, et paljud toad aeti triiki täis juba esimese õhtuga, aga meile tuli kolmas alles teisel õhtul lisaks. Kokkuvõttes läks õnneks, sest rohkemat kedagi sinna ei paigutatudki. Kuid see poiss, kes äsja oli saabunud aga nõnda palju õnne kaasas ei kandnud. Järgnevatel päevadel ära räägitud lugudest sain teada, et igal võimalusel, mis vähegi ette talle juhtus sai ta trahvi ning oli jõudnud juba ühest lennustki maha jääda, pole siis ime, et ta päeva võrra hiljem saabus. Viisakusest peale 'korteri' ukse avamist, meie esmakohtumisel, tutvustasin talle eluaseme sisu ära mille peale ta vastas mulle vaid seda, et ma ei pea temaga inglise keeles rääkima.

http://annestiil.ohtuleht.ee/722537/taavi-blogi-maaratud-lapsehoidjaks

Kaks õuna ja üks banaan hiljem.

                On juba vanaks heaks tavaks, kirjutamata reegliks saanud tõsiasi, et agentuuridele meeldib asju viimasel hetkel teatavaks teha. Nõnda läks ka sel korral, sest senimaani puhta lehekesena ringi lendamine, ootuses, et keegi peale astuks ja mind ära määriks saigi reaalsuseks.
                Kui ma lõunaks olin omad castingud ära külastanud ja agentuuri kookosevett jooma läinud, siis see teatavaks tehtigi. 'Taavi, sa pole veel tänaseks pääsenud, õhtul lähed sa pildistamisele.' Pilt selge, käsud käes ning vaja see õhtuhämarus ära oodata. Samal õhtul pidi ka agentuuri sisese seltskonnaga mingi dinner-party olema, aga sinna jõudmise seadsin ma kohe kahtluse alla. Siinkohal tuleb see teine seaduspära jälle mängu, et isegi kui mõnel modellil on pildistamisele call-time hilisem, siis kohale jõudes võid kindel olla, et nad pole esimesegagi lõpetanud. Just täpselt nii läks ka, kokku oli vist 5 tükki meid, keda ajakirja lehti täitma sooviti saada, aga polnud nad esimesegagi lõpetanud. Asi hakkab ennast kordama, aga pole midagi parata, ega ka targemat teha. Aktsepteerida saatust ja oodata, et oma kord kätte jõuaks, kahju on ka sellest, et kurat teab millal see asi trükivalgust näeb, seega juttu ilmselt sel korral kohe saadustega illustreerida ei ole võimalik.
                Rõvedalt kaua ootasin, ja isegi õhtusöök jõuti enne ära pidada, kui mulle kallid kaltsud selga aeti. Ja kui menüüs on pizza, siis laktoosilaksust ei pääse, kuid kuradi hea toit on see ikkagi, isegi algul kahtlasena tundunud variant mille katteks olid friikartulid lihapallidega. Nüüd kui mulle oli kostüüm viimaks selga tõmmatud, siis laualt haaratud õun pälvis ka võttemeeskonna tähelepanu, ilmselgelt oli vaja must pilt saada kui ma õuna sõin. Ajakirja temaatikaks oli 'noored', seega peaks loogilisena see tunduma küll. Nüüd siis kaks õuna ja üks banaan hiljem saadi aru, et vist see ikka pole veel päris see, mu kõht arvas sama. Kuna ma olin midagi kätega või näppudega vehkinud, siis paluti mul osutada valgusti poole, 'this one?'. 'Yes, we got it!'. Hea töö, Taavi, tesit korda juba said kogemata katsetamise käigus pildiga hakkama.

Check'i seda.

                Kuna ülejäänud modellikaader oli juba uttu tõmmanud ja kohalikud koristasid, siis leiti üks prügi-kott-tool, millele mind asetada. Sellel aeledes tuli õige pilt hetkel, mil tegin taas oma lollust, aga seda on raske kirjeldada, et lugu liiga pikaks ei lähe, siis siinkohal rakendan reeglit 'pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna' ja jään pilti ootama. Peale minu modelle niikuinii enam alles ei olnud, ja küllap ma hakkasin fotograafile piisavalt meeldima, siis ei pidurdanud enam miski tegemast ka kolmandat looki. Sel korral aeti platvormid alla, pikk-pikk kleit peale ja nõnda ma siis pidin keerutama hularõngast. Küll kükki tehes, küll ühel jalal, ma ausõna ei olnud varem ühegi sellise tingimusega rõngast oma orbiidile tiirlema pannud. Sellega see seiklus saigi joone alla.
                Nüüd mul on ajateljega probleeme, aga kas shooti alla või peale oli ka üks fitting, vähe sellest, siis show ootas mind juba hommikul ka. Kuna lõpetasime üsna hilja, siis polnud mulle mingit pidulikku söömat enam vaja, hoidusin ka ühest afterpartyst, et hommikul oleksin kell 7 platsis. Tegemist ei olnud väga suure showga, lausa nii kokku olid kõik seal palees koondatud, et jalutasin kogemata, enesele teadmata isegi kõrval boksi, kus valmistuti mingi teise show jaoks, 'sorry, sir, you don't belong here'. Kuna eelmisel päeval oli meie seast lahkunud üks maailmakuulus staar, siis hea publicity saavutamise viis oli poistel suud sätendavate litrite ja tähekestega kokkumäärimine. Okei, sellest viimasest osad ka pääsesid, mina üks neist. Aga Xander Zhou show läks ise libedalt, sama libedalt kui see põrand tundus nende kingade all, võrreldav kiilasjääga maanteedel. Ühtlasi sellega sai Londoni osa üpriski läbi, jäi vaid ModelZones konutada, kuniks RyanAir mind juba tuttavasse Milaanosse lennutas.

http://annestiil.ohtuleht.ee/720243/taavi-blogi-kaks-ouna-ja-uks-banaan-hiljem

Parem ikka kui külmapühad.

Rongisõit Londonisse oli võrdlemisi rahulik, väljaarvatud need õlleaurude all sumisevad rumeenlased vaguni teises otsas, sain isegi koolitööd nokkida. Kohale jõudes tuli taas järjekordset metroosüsteemi meenutada ja kohalik  transpordikaart hankida, teadupoolest on suurlinnades täitsa hea ühistranspordi võrgustik, vahet pole, et seal see pole tasuta, räpane on ikkagi.
                Hotellis jõudis minuni ka õigepea üllatus, et üks neist rumeenlastest rongis oli ka minu toakaaslaseks, maailm on tõsiselt väike. Eks viisakusest ja ka huvist tehtava tutvustuse ning ristküsitluse voorus selgub nii mõndagi. Rumeenias ei ole kaugeltki kõik mustlased, neid olevat seal vaevu vaid protsendi jagu rahvastikust, ja vene rahvust vaid omakorda kümnendik sellest. Vat sulle nalja, tüüp oli isegi täitsa viisakas ja sõbralik, lisaks tegemist IT-tudengiga ja vabal ajal ajab jeeni kokku Saksamaalt toodavate autode äritsemisega, murrame veel stereotüüpe. Ja kui sellest jäi väheseks, siis ta arvuti taustapildil asetsev ML-klassi Mercedes, mis olevat maksnud 20'000€ pani mind tõesti imestama, et miks kurat ta veel seda modelliasja ajab..?
                Modelliasja hakkasime kohe järgmise päeva hommikul ka ajama, päev algas nagu anekdoot: rumeenlane, poolakas ja eestlane läksid agentuuri. Kuid kahjuks see lugu ei olnud naljakas, vaid hakkas peale see tavaline 'here's your book and schedule for the day'. Koomiline õppetund jõudis minuni alles järgmine päev, kui ma veel polnud 120% veendunud Googlemaps'iga asukoha leidmise korrektsuses. Vaadake, trikk on selles, et iga hoone ja maja omab isiklikku 'suunakoodi', kui see on nüüd õige sõna mida kasutada. Eestis jagame me rajooni peale ühte, sama nali ka näiteks Pariisis, seega castingu asukoha leidmisel ma sellele väga tähelepanu ei pööranud. Pöördepunkt tuli siis, kui ma olin juba liiga kaugel, et enam tagasi minna, nimelt olin jõudnud kuhugi äärelinna, mingi eramu ette ja kõik tundus lihstalt nii vale. Helistasin agentuuri ja uurisin, et ehk ma olen millegagi eksinud, aga nende usk minusse oli palju suurem, 'no-no, you must be in the right place, just look around'. Ja-jamh, aadress oli küll korrektne, aga äärelinna eramu, millest üle tee oli limusiinide rent siiski ei olnud õige asukoht. Pidin sama targalt linna tagasi minema, loodetavasti õigesse asukohta sel korral. Pidin isegi rongipileti ostma, kuna mul oli olemas nädalane OysterCard tsoonidele 1 ja 2, siis ma olin parajasi jõudnud välja tsooni number (sügav hingamine ja mõttepaus siinkohal) viis.
                Kõige selle pingestava väsitamise peale oli British Fashion Council isegi mõelnud, mulle oli see küll üllatuseks, aga Läti Kristjan juba teadis kuidas asi käib. Nimelt ühe hotelli keldrisse oli selline punker püsti pandud, et paha hakkab, nimetasid seda ModelZone'ks. Laudu katsid snäkid, soojad ning külmad joogid ja isegi korra päevas toodi sooja lõunasööki. Oleks see koht öösiti ka avatud olnud, siis võinuks sinna isegi sisse kolida, a kahjuks nii vastutulelikud nad siiski ei olnud. Mingid tähtsad tädid tulid sinna ühel hetkel statistikat tegema, üleüldise rahulolu kohta, ja vastus oli konkreetne 'This is it! This is the shit!'. Miks ka mitte nii öelda, kui lisaks toidule oli menüüs ka PS4 mingi jalkamänguga ja projektor seda seinale kajastamas?  Möödunud hooaja statistika oli näidanud, et tüdrukud soovinud mingeid näo- ja küünehooldusi ning mis iganes spa protseduure veel, küll mehi on ikka kerge rahuldada.
                Nädala keskel hakkas needus tunda andma, kuid lootust ei saanud veel kaotada. Ei tohtinud endasse usku kaotada, küll nii mõnigi oli juba paar korda lavale saanud, ei oleks saanud ma aktsepteerida seda, et ma puhta lehega siit linnast ära lendan. Ka agentuur üritas positiivsemalt mind mõtestada, küllap nemadki polnud veel lootust kaotanud ja äkki teadsid midagi, mida ma veel mitte. Ja nii tegelt läkski, aga seda juba päris nädala lõpu poole...

http://annestiil.ohtuleht.ee/720242/taavi-blogi-parem-ikka-kui-kulmapuhad

Lezz dooo eeet!

Soojenduseks teeme selgeks selle, et möödunud aasta oli olnud minu jaoks kindlasti elus üks enim meeldejääv (shout-out to summer 2011). Lisaks kõigele, mis kirja pandud on, juhtus ka väga palju kaadrivälist ja seda, mis kajastamata jäi. Lisaks selle, et tundsin end targema ja tugevamana, kui kunagi varem, olin ka kogemuste, teadmiste ja materjali poolest rikkam, kui kunagi varem.
                Kuna ma aastast 2016 levin uuel platvormil, siis läheb avaliku reklaami tegemine ilmselt üsna raskeks, et siin 'hea tavaga' mitte vastuollu minna ja läbi tsensuuri murda. Siinkohal tasub mainida, et lihtsam on probleemiga võidelda, kui oled teadlik selle olemasolust. Esimese probleemi eneseni jõudsin läbi Õnne, mis asub Nõmmel. Nimelt Liis valgustas mind laktoosivabadusest, ja siis kui mu oma peakohal pirn põlema lõi oli kõik selge, it just made so much sense, et mul on mingil määral laktoositalumatus ja siit kõik need jamad olidki alguse saanud (nüüdseks loodetavasti ka lõpu). Teiseks, sain ma teada, et mu murtud varvas pole õigesti kokku kasvanud, seega no shit, et ma seda alatasa paiste jõin. Mitte, et alkohol seda paiste ajanuks, aga siis, noh, teate, ei pööra nii olulist tähelepanu sellele. Siinkohal jätan anti-reklaami tegemata nende suunas, tänu kellele siiski lõpuks sain röntgeni tehtud ja tulemuse teada, ma tõesti ei mõista miks see protsess nii raskeks on tehtud. Diagnoosi üks osa oli see, et ma ei saa jooksmisega tegeleda, joke's on you, mulle ei meeldigi jooksmine.
                Aeg oli minna esimesele lennule, jättes maha argimured ja selle rutiini, mis mind kuid oli närinud. Pariisi ootasid mind pre-castingud, kolmandat korda juba, raske oli uskuda, et juba aasta oli möödunud hetkest, mil esmalt Pariisi kuseseid tänavaid oma jalgeall tundsin. Õnneks ma ikka kannan jalanõusi ka, ei olegi paljajalu, ja sel korral võtsin isegi vastavad jalanõudkaasa, et oma varbale olla rohkem toeks ning vähem jalgu väsitada. Salajane seerum on kasutada tavalisi sportimiseks mõeldud jalanõusi, sest olles paras 'veteran' oma kolmanda hooajaga, oli see viimane aeg sellel teadmisel mu pähe kohale jõudmiseks. Riietuse pool läks samuti vähe liberaalsemaks, lisaks sellele, et mu mantel oli reisi lõpuks kolme nööbi võrra vaesem, ei järginud ma 24/7 ranget distsipliini, et dress-code oleks kitsas must püks ning monokroomne t-särk. Selle viimase kohta isegi kobisemist ei olnud.
                Kaltsud kaltsudeks, hästi läheb siis saan põnevamaidki kostüüme kanda, sest mu eesmärk sel reisil on igas linnas vähemalt korra lavale pääseda. Eeldus selle ää tegemiseks, kui sa ei ole superstaar, on käia maksimaalselt castingutel, et lõpuks enamuses pettuda ja näha võltse naeratusi nii kliendi kui agendi näos. Mäletan, et suvel kui ma kandsin pintsakut ringi liikdues, sest nagu oleks rohkem taskuid või nii, siis kujutage pattu ette, et üks booker Pariisist pidas oluliseks mainida, et ma jumala eest kliendi ette nii ei läheks. Sorry, aga Lev on mind tõesti palju-palju paremini kommete koha pealt õpetanud, ja see, et sel korral olid mul juuksed Buff'iga näo eest ära tõmmatud ei tähenda kohe seda, et ma nõnda end presenteeriks. Muuseas, need on need samad juuksed, mida nüüdseks aastajagu olen pidanud kasvatama, sest just teile seal Pariisis tundus ilgelt äge see soeng mis mu vanalt Facebook'i fotolt leiti.

Pilt on illustratiivne, mitte asjakohane.

                Nagu mainisin, siis tegu oli eelvooruga, seega konkreetsust oli vähe, sai vaid jala soojaks ajada enne järgmist peatust. Ning jala sain eriti soojaks, sest esimene hommik saabudes, kaamli kombel, ronisin agentuuri kõigi oma asjadega, et need õhtul hotelli viia. Hotellist viisin hommikul asjad taas agentuuri, et õhtul nendega rongile minna, tasub kaaluda spordikoti vahetamist ratastega kohvi vastu. Pariis oli algus täpselt nagu kahel eelneval korral, suvisel ajal aint veitsa palavam. Igale brändile töötavad endiselt samad agendid ja isegi vana hea Louis Vuittoni järts oli endiselt kolmetunnine. Ja umbes-täpselt sama kaua peaks see Eurostar sõitma ka Pariisist Londonisse, sest seal hakkas peale teine nädala pool. Eeloleval hooajal ootas mind kolmandat korda ees Pariis, teist korda Milaano ja esimest korda see samune London. Ma küll oma esimese show üle-üldsegi tegin just seal samas, aga kogu kadalippu veel seal läbida polnud mul auks olnud.

http://annestiil.ohtuleht.ee/719220/taavi-blogi-lezz-dooo-eeet

Vigadeparandus

'Kui mul oleks võimalus proovida uuesti, siis ei muudaks ma midagi, sest see on teinud minust selle, kes ma olen.' Ei võtaks üldsegi krediiti selle mõtte eest omale, tõlkisin vaid laulusõnu. Kuid tõsi ta ole, et kui kõik juhused kokku ei langeks, siis oleks ju tulemus hoopiski teine, a´la: ma hetkel ei kirjutaks oma lugu. Kuna ma päris südametu tõbras ei ole ja 'I regeret nothing!' karjuma ei hakka hetkel, siis mu indulgents on nüüd järgmine, et uude aastasse puhta poisina pääseksin. (Kirjavigad ei kao ka järgmine aasta kuhugi, ausõna, osad teen ma isegi hea meelega sisse.) Räägin nüüd suu puhtaks sellest, mis kogemata kronoloogiast välja on jäänud ning vaja südamelt ära saada.
                Esiteks ma tunnistan üles, et kõige vingema roa ühes Prantsusmaa restoranis sain ma läbi juhuse. Oli palav päev, Pariisis obviously, ja oli isu teha väike lõunake kuskil, aga kuna kõik kohad olid ühtemoodi kitsad, siis valik sai suht suvalt langetatud. Nagu Eestis kusagil ei märka seda jama, aga seal on see normaalne, et kõik restorani külastajad on sust küünarnuki kaugusel. Esiteks siis see menüü, sada prossa prantsuse keeles, tekitas hämmingut ja ainus mis ma tellida oskasin oli 'something something with fries', sest kui seal mingi rõvedus peaks tulema, siis kartulid söön ikka ära. Nüüd siis ma loll unustasin ära, et siin riigis lõunalauas puudub privaatsuspiir ja kohene karma laksas nõnda, et kelner, seda meest oli ~100 kilo, astus mu varbale, see mis ma maikuus ära lõhkusin, owie. Siit enam hullemaks ometi minna ju ei saa!? Ja ei saanudki, sest lauda toodi kausitäis friikartuleid ja sinna kõrvale asetati suur pott merekarpidega, wowie!
                 Teiseks ma kohe üldsegi ei kahetse oma roiete/külgede tätoveerimist. Jah, neid on nüüd lausa kaks, mõlemal pool, üsna täies pikksuses. See koht on võrdlemisi valus, ma tõesti ei teadnud mis mind ees ootab, kui sinna lauale esimesel korral heitsin. Nüüd siis olen samal laual neli korda juba lebanud, peale esimest sessiooni on ju vaja tekst veel korra üle ka teha, ehk siis 'kirjavead parandada', ja usun, et saime neist kõigist lahti ka. Kõige 'teravamalt' on meeles muidugi esimene sessioon ja ka too kord, kord mil mul hommikul sikukati hammas välja ja siis õhtul sain magustoiduks veel nõelapadi olla. No pain - no gain! Ja muuseas agentuur isegi natuke soosis seda, neutraalses kohas inki, pidi iseloomu andma.
                Kolm on kohtu seadus, aga hetkel ma enda üle kohut ei hakka pidama, sest see on tõesti pärl, mida ma viimaks ei unustanud ikkagi jagada. Muidugi lugu sai alguse nagu iga teine, et Lev'il jälle paanika lahti, taakord Knut'i juures mingi shoot tulemas ja mis iganes veel. Sel korral pidi kellegi koolilõpu kollekstioon olema teemaks ja mingi tundud nägu pidi ka kohal olema, Kerli või keegi. No fine, eks ma siis käin ära, ühe õhtukese ta mult röövis, a õnneks päris ööni välja ei läinud ka. Temaatika oli midagi selline, et 'koopainimsed Kuul', või vähemasti mulle jättis asi sellise mulje. Meil oli tossu, lasereid, huskysi, hunnik maalinguid ja oligi üks kuulus Kerli ka, ma ütlesin talle viisakusest 'Tere' ja rohkem juttu meie vahel vist ei olnud, kahju. Kui pilt ütleb tuhat sõna, siis järgnev video vähemalt miljon, aga ma üle pole lugenud, sest nii pea kui ma stuudiost lahkusin, ei ole mulle sõnagi selle kohta mainitud, ega ole ka ainsamatki pilti ennast kätte saanud.

https://vimeo.com/138556024

                Viimaseks jätsin kõige 'valulisema' teema, valusam kui hamba eemaldamine või mu ksülofoni klahvidele joonistamine. Juba andsin omale eelnevalt andeks teemal, mida me ikka hindame ja väärtustame - haridus. Tulemas olevad kolme linna moenädalad resideeruvad koos castingutega vahemikus 04.01.16 kuni 24.01.16, samal ajal on ka eksamisess. Valik oli mul ju ilmselge, et rutiini murda, siis tuleb pageda kolmeks nädalaks Eestist eemale. Nii, Taavi, kui sa nüüd Eestisse naased, siis on sul nädal, et kogu see pask ära klattida, muidu langeb üks rinne ära, mil sa hetkel lahinguid pead. Kuid olles arvestanud juba võimalusega, et ilmselt esimene semester jääb ka viimaseks, siis suutsin ikkagi rahuliku südamega võtta vastu jõulud, uue aasta ning lennupiletid uude hooaega.

http://annestiil.ohtuleht.ee/718031/taavi-blogi-vigade-parandus

Fallout four fell out

Oli kätte jõudnud viimaks see aeg, mil laskuda põlvili StarSystem'i ette ja musitada varbaid. Siiski, oli agentuuril tegelikult ka õigus, või piirdus asi vaid õnnega? Ei saa mainimata jätta, et kahe Gucci SpringSummer show vahele jäid ka kampaania, videod, kataloogid, ülim ja uskumatu lugu tõesti. Siit enam tagasiteed ei ole ja enam halvemaks küll minna ei saa, või vähemalt nii mõtlesin ma oma ära pestud ajuga. Aga saab mis saab, sest kooli võeti mind vastu nii Tallinnas kui isegi Jönköpingis ning olin saavutanud vähem kui aastaga rohkem, kui üldsegi olin kunagi sellest lootnud.
                Nüüd siis jäi järgmise fashionweekini veel oktoober, november ja detsember, see teeb kokku enam-vähem kolm kuud. Mis nende kolme kuuga juhtus oli see, et ma sain taas käia kangi surumas ja ergomeetriga aerutamas. Ühtäkki tekkis seda aega nii palju, sest päris elu tuli tagasi ja ei ainsatki optioni oktoobri jooksul. Natuke hirmutav ka, teadmatus sellest, mis edasi peaks saama, ega ometi ei tõmmata mulle joont alla ja vett peale. Teisalt jälle hea puhkus sellest karmist tööstusest. Puhkust ei anna aga need, kel oma elu vähe igavavõitu, sest kord leiab modellindus kriitikat, et minusugune androgüün üldsegi julgeb kodust välja tulla. Ja siis kui ta tegelen treeninguga ja toitun vähe aktiivsemalt, siis jään jälle kuidagi ette. Ma ei saa aru küll miks, kas ma tõesti olen nii lai, et jään alatasa ette? Inimestel mingi imelik loogika ütleb, et kui sa ei ole lihastes, ei treeni kindla kava järgi, ei pea tippsportlase dieeti, ei oma treenerit ja teed vaid 4~5 jõusaali külastust nädalas, siis on see mõttetu. Sorry, ma ei ole kulturist, ei soovi olla ka, lähtun sellest, et 'terves kehas terve vaim'.
                Viimaks siiski tulid ka võimalused laiast maailmast jätkata oma imelist karjääri. See selleks, aga lisaks tuli ka mu hetkene lemmik 'muusik' Euroopasse tuuritama. Uskumatu, aga nii ta oli, isegi Helsinkis toimus kontsert, millele ma kuu varem olin pileti ostnud, laevad ja hotellid lisaks. Call it karma, ma ei tea küll miks, aga millegi pärast pidi ikka mingi option samale päevale potsatama. Otseloomulikult on siis vaja mu pehmet iseloomu mudida ja mulle selgeks teha, et kui ma nüüd selle, just selle, asja käest lasen, siis ma olen kõik perse keeranud ja asjaga lõpp. Kui aga ma nüüd viskan laevale ja kotsertile ostetud piletid prügikasti ning lendan Njuu Yorki, siis ma võin järgmisel bändi tuuril juba USAs endas osaleda. Ei no, hold you fucking horses, mul pole ju viisat ja mille kuradi pärast nad tahavad Eestist mingit tüüpi päevaks sinna lennutada, et järgmine päev tagasi saata!? Minu mudimisele kulunud päev, mis minu tuju täiesti ära rikkus, sest ma tõesti ei teadnud enam mida peale hakata, kulmineerus sellega, et õhtul räägiti mulle täpselt seda sama. Seda sama juttu, et mul puudub viisa ja ma liiga kaugel, aitäh, suur-suur aitäh, et mu päev muudeti maksimaalselt närviliseks ja siis toodi I-told-you-so-karikas, et sellest lonks võtta. Päris aus olla, siis ei ole see midagi uut, lihstalt halb ajastus ja kohutav iseloom, mis kokku keetis ühe supi, mida keegi ei suudaks süüa.
                Lisaks sellele lennule tuli veel 3 ajakirja ning kaks lookbooki, mis alguses lubasid mind kohale lennutada, aga kui kuupäev hakkas juba lähemale jõudma siis millegi pärast ikkagi ei läinud teemaks. 'Mitte, et ma vigadest õpiks, ma pigem kordan neid kuniks neist saab normaalsus', siis sel puhul ma enam ei teinud plaane ette. Ei teavitanud töökohta, et äkki ma pean ära minema, ei vaadanud kas miski kattub kooliga, sest kui on minek kindel, a´la näen lennupileteid, siis alles tõmban teistele asjadele kriipsu peale. Üks asi jäi ikkagi sisse kripeldama, mul oli kahe koolipäevaga vaja anda 3 presentatsiooni ning teha kaks eksamit, või oli see arv ka kolm? Muidugi ka siis oli mingi magusam tööots kuskil kaugel, aga sel korral ma enesekindlusega lausa hiilgasin, ettekujutamatu, aga isegi raha ei motiveerinud mind. Ei tea kas ma tegin omale sellega teene, et edasi ei oleks stabiilne langus vaid lausa kuristikku kukkumine? Seda näitab aeg, sest 2015 oli otsa saamas ja uue aasta algusest juba uued seiklused paistmas. 

http://annestiil.ohtuleht.ee/716846/taavi-blogi-edasi-pole-mitte-stabiilne-langus-vaid-lausa-kuristikku-kukkumine

Diktatsioon

Kuna uus, huvitav kooliaasta uues, huvitavas koolimajas oli alanud, siis läks kõigega rütmi saamine väheke keerulisemaks. Üle nädala oli vaja nädalalõpud koolis veeta, muidu tööpäevil kombekohaselt tööl käia ja siis veel tagatipuks aegaajal ka modellitseda. Vedas nüüd, et septembri teine tööots ei kukkunud kooliga taaskord ühele ajale, sest Milaanos olles ei pea ma kuigi võimalikuks samaaegselt TTÜs viibida. Kui tekib huvi, et mis nüüd siis Milaanos lahti on, siis ma selgitavalt vastaks ära - naiste moenädal. Vastan ka järgmisele küsimusele 'Aga mida teeb mitte naismodell seal sel ajal?' ära - osaleb Gucci show'l. Just nimelt, kui meeste show ei ole puhas vorstipidu, siis miks peaks naiste omagi väikese lisandita jääma. Suhtestamine on küll vähe paigast ära, meestekal oli mingi viiendik, kui mitte enam, tüdrukud, a nonde endi show'le pääses vaid kuus poissi.
Tegemist oli direct bookinguga, kuna ma ise tol hetkel Milaanos ju ei viibinud, siis lennutati kohale, nagu teisedki. Kui öeldakse, et Eesti on väike, siis saabumispäeval vist kehtis see samune ka tolle linna kohta. Kõnnin üle tee ja siis äkki mingi mootorratuur tuututab, now what!? Juhtumisi selle kiivri all oli üks juuksur-meikar, kes mu juhtumisi nõnda tävanal ära tundis, what are the odds...? Igatahes, lõpuks jõudis jalutuskäik ka sinna samusesse Gucci peakorterisse, see samune, mille ees trammilt üks kord kriitilises seisus maha tulin. Peale registratuuri ja lifti see sama vana 'johhaidii, mis järjekord' efekt. Oot-toot, ma ju pole siia ju castingule tulnud, ha-ha, suckers. No vat sulle nalja, sama jama ikka, paar tundi lamasin, siis tekkis neidusi kuidagi eriti palju sinna, et pidin isegi istukile tõusma, kuniks kuulutati välja tunnine lõunapaus, okeeei.
Siit oma lõppu ei leidnud, pooled jooksid kuhugi pizzeriasse vist, aga need kes alles jäid aeti alla korrusele, majas ju oma söökla olemas. Oh ei, see pole mingi koolisöökla, see on väheke vingem värk, and it's free! Kaks modellide lauda oli ka forumuleerunud, lisaks kümnetele töötajate laudadele, ma tõesti ei tea mida kõik need inimesed seal tööna teevad, aga las nad ka oma leiba teeni. Igatahes need kaks lauda mahutasid ühe Taavi ka veel lisaks, omale üllatuseks olid kõik näod lauaääres ka tuttavad juba, nagu oma pere või nii.
Kunagi siis sai fittima ka mindud, aga üsna vahetult enne minu korda jõudis mu kõrvu kuuldus, et mehi dropitakse. WTF, meid lennutatakse kurat teab kust kohale, makstakse hotell (minu oma sakkis sajaga see kord) kinni ja siis saadetakse lihstalt koju tagasi. Mitte, et enesekindlus liigagi kõrge eelnevalt oleks olnud, mäletate seda 'ära ole kindel kuniks lavale pole astunud' asja eks? Pahadele asjadele, üheks neist see samune hirm, ei tasu siiski mõelda, tuleb mis tuleb, ei tule, siis ei tule. A muide, miskit head oli ka, sel korral ei tõmmatudki jalgades verd kinni, prooviti hoopiski ülikonda selga, päris fucking hea tunne on olla nii kallis ülikonnas mida ma kunagi omale ei raatsiks osta, veel vähem kanda. Ciao-ciao, Tavii, see you in rehersal. 
Teine päev - proovipäev. Asukoht oli muideks sama, aga sel korral catwalk oli lihtsalt niiöelda teises suunas, vaibaga ja tol hetkel veel kile all. Proovil oli kohal äkki neljandik modelle, sest muusikaga sünkroniseerimiseks käisime ühes proovis 4 korda kõik seda sajameetrist rada läbi, tagasi veel sott ja uuesti uuesti. Ja ega esimesel korral paika saadud, kokku vähemalt 3 show-proovi ka. Kui mu matemaatika mind ei peta, siis vähemalt kaks ja pool kilomeetrit sai Gucci kalossides ringi sõelutud, pole paha. Mis aga oli paha, mitte konkreetsel minule, vaid tüdrukutele, siis kontsade kandmine. Esiteks olid need raiped päris kõrged, ja kui sellest jäi väheks, siis see kilekate runway vaibal oli veits libe ja üsnagi lahtine. Täpselt nagu Fergie ja Ludacris öelnud, siis siinkohalgi mainiks selle ära: 'Glamorous'.
Päeva teisel poolel sain maratonipunkte veel juurde korjata, muidu võinuks igavusest täitsa lolliks minna. Tegin vanalinnas väikese ringi, sain pisut vihma ja mõne selfie ka tehtud. Lisaks pusale, särkidele ja tassile ostsin ka ühe soni, müts mida ammu tahtnud olin. Selle viimase otsustas keegi tõbras Kelmis paar kuud hiljem ilmselt omale pähe panna ja minekut teha, sooviks seda endiselt tagasi saada, see ei olnud kallis, aga on ikkagi väärtuslik minule. Isend on sinakat värvi ja õigele asukohale viitavale infole on välja pandud ka vaevatasu.
Ikkagi jõudsin liiga vara hotelli tagasi, seal oli mingi kamp hiinlasi retseptsiooni-papiga taidlemas ja 50€ pakkidega vehkimas, you so cool. Ma jõudsin enne õhtusöömat isegi magama jääda, tunne täpselt nagu terve päev oleks tühja läinud, ei teagi kas seal riigis liigub aeg aeglasemalt. Õhtusöögi leidsin lähedusest ja peale seda oli ikka naeruväärselt vara maga minna, leidus aega ka jalutamiseks. Tatsasin kuniks jäin ühte päris ägeda kujundusega poe aknaist sisse vaatama, aga taamal silmas mind keegi. See keegi oli üks tumedanahaline härra, märkasin teda isegi hetkel mil ta varjust otsustas väljuda. Naeratas mulle ja uuris kas ma olen õnnelik. 'Mees, mida sa ajad' kajas mu peakolus. Ta siis ikkagi selgitas vähekese täpsemalt 'Are you happy .. like ... are you happy tonight?'. Hmm, 'I guess so', miks ma ei peaks hetkel end hästi tundma, kõht täis ja homme üks show vaja ära käia. Selgitame olukorda veel: 'You want, some weed..? Or maybe cocaine..? I got some girls too. Are you happy? I can help you.'. Heh-hee, no thanks, ma täitsa korras ja liiga palju rõõmu pole vaja. Nüüd ma siis vähemalt tean kust õnne otsima minna, Moschino poe taga asuvast pargist, musta mehe käest.
Õnn oli minu õuel, kolmas päev alanud ja mind polnud ikka dropitud, kes aga vahepeal sai veel sule sappa oli kutt kes möödund meeste show'l oli esimesena laval. Kas tõesti kutt kes avab Gucci show eemaldatakse enne kui mind? Ebaõnn saatis aga ilmaga, ma ei tajunud ära kui kõva see sadu nagu päriselt oli. Ma pakkisin asjad kokku, kott õlale ja ciao, hotell. 200 meetrit hiljem sain aru, et selle alla kümne minutise hommikuse jalutuskäigu asemel tulnud minna taksoga. Nüüd polnud enam mõtet ümber mõelda, olin juba niigi ligumärg, FML. Mis siin ikka pessimismi põdeda, ma ju lähen (loodetavasti) täna veel lavale. Kohapeale jõudes koorisin end üsna paljaks ja jätsin asja kuivama, sest selga panemiseks anti peaaegu uksel juba tuhvlid ja hommiku mantel. Vana hea Tim, kellega ma Pariisis isegi tuba olen jaganud tuli ka jooksuga, läbi vihma, kesklinnast, aga tema teekond oli pooletunnine.
Muidu see valmistumine oli ikka nagu oli, ootamise vahele sai veits meiki näkku, juukseid seatud ja klassikaline maniküür-pediküür, kus taaskord umbkeelne täidi kiidab mu heas seisus küüsi. Ühel hetkel sai taaskord statistikat teha, kuna modellide näod olid seinal näha. Ühtekokku on 65 modelli, neist on 6 poisid, oh seda au, kokku on 3 eestlast, oh seda au. Statistiliselt per capita on lavale minemas kõige rohkem eestlasi, fuck yea. Ning uuesti fuck yea, sest polnud ammu lavale läinud nii hea 'tervise' juures, riided istusid hästi, jalanõudel polnud isegi kandasid mis võinuks verele midagi hõõruda ja kuradi hea oli olla, et drop jäi tulemata. Okei, mis ma siin ikka seletan, rivis ootamine oli endiselt nõmpsik, sest siis nagu tahaks, et midagi toimuks, üldsegi ei meeldi seal passimine, ümber siblimas puuderdajad. Millegi pärast siis, kui pole pükse puusasi katki pigistamas läheb aeg kiiremini, sel korral ei jõudnud kümneid kordi ära surra, hakkas see muusika hoopiski kiiremini peale. Ma olin küll pigem rivi lõpupoole, aga ikkagi sai üsna kärmelt juba sinna etteotsa asutud. Aga oodakem, kõik korras välja arvatud see juukseklõps mu peas. Juuksur Paul oli eelviimane ülevaataja, enne kui peadisainer viimase lihvi andis. 'Yo, this clip is still in there.' ... 'Oh, perfect, that's how it is supposed to be.' ... Ahah, või nii. Poole suve pealt hakkasin kandma juuksenõela, sest see oli lihstalt parim lahendus, et juukseid näo eest ära hoida, nüüd siis see show, Gucci show, mille jaoks ma kiharaid kasvatasin kulmineerub sellega, et ikka on see asi peas. Ma olin sõnatu, aga polnudki vaja rääkida, Taavi läks lavale.

SS16 (Womens' show)

Bollox III

Vahepeal üle elatud augustikuu on selline kus midagi ei toimu, agentuurid puhkavad. Okei, see selleks, mul polnud ka midagi pistmist sel kuul modellindusega, hoopiski tegin kaks kuud eemal oldud suve tagantjärgi järele. Siinkohal ei ole vaja rohkem detailseks minna, sest järgmine kuu kalendris on september, siis juba hakkas mingi sumisemine peale. Sel korral küll mesilasteta, aga oli taaskord vaja lennata Inglismaale. Ideepoolest olen ma seda saart nüüd rohkem külastanud kui Eesti saari kokku, vat kus lugu.
Õhtul oli mu saabumine ette nähtud, aga kuna sel korralgi ei olnud aukohaks konkreetselt London, siis autojuhi GPS oli veits eksitav. Juhendite kohaselt lõpetasime kusagil kottpimedas külas. Midagi põnevat edasi ei juhutunud siinkohal, sest olime üsna in middle of nowhere. Ehk see Hamiib või Bahir sai lõpuks kõrgematelt jõududelt ka juhiseid juurde ja viis mu kohale. Okei, see hoone oli lihtsalt üüratu, ning tänavalt ära keerates lookles miili jagu teed veel üle küngaste ja silla, kuniks viimaks päral olime. Tõenäoliselt oli eelarve sel korral vähe kitsam, sest olin paigutatud jagatavasse tuppa sel korral. Ikkagi, tegemist ei olnud mingi hosteliga ja magamiseks oli seda rohkem kui veel.
Kahest tööpäevast esimene oli mõeldud riiete proovimiseks ja edasi pidi olema vaba aeg, mitte et teisega midagi oleks olnud peale hakata. Võtteplats oli sedapuhku Warner Brothers'i stuudios, jah, kõrvalhoones on Harry Potteri filmid filmitud, vat kuhu sel korral sattunud olen. Peale turvavärava läbimist ja autost välja ronimist ei olnud kedagi muud mu silmadel näha kui seda sama cateringu seltskonda, minu hommikusöök oli neile teada, what a luck. Aga siin sai mu õnn otsa, sest peale paari tunnist ootamist tuli hoopiski tegusam päev, kui alguses arvata võis. 3~4 tundi fittingut venis pea kaheteise tunni pikkuseks. Ei tea kas see hotellis või selle ümbruses oleks põnevam olnud?
Teist päeva alustati ekstra vara, et kõik jõuaks tehtud. Sõjaplaan oli järgmine: teha time-laps'e. Aga kuna neid ei olnud vaid üks, siis kulus selleks ikka päris paras ports aega. Esimestelt ma puudusin, sest oli see äkki vöö, või miski ülioluline detail oli mu lookist puudu. Siis kui aga mind liistule lisati, siis kõrgemad võimud Itaaliast andsid sõnumi, et miks mu juuksed nii pikad küll on!? Aitäh, Lev, ma ju ütlesin, et me võime neid naaatukese kärpida ikka ka. Siis tegi juuksur Paul mulle kolme minutiga lõikuse, mida keskmises salongis saab äkki kolmekümnega.
Töö võis täies mahus alata. Filmiti sel korral vähe vanamoodsama tehnikaga, mees keerutas mingid hooba ja siis salvestus pilt, vat kus tehnoloogia leiti üles. Asja tuum seisnes selles, et üks modell, kelle käes või küljes oli see kindel detail, oli paigal ja teised siblisid tema ümber. Film tööle lükati, siis tuli kokkuvõttes päris lahe effekt, vähemalt minu arvates nii. Kogu selle päeva tipphetk minu jaoks oli see, kui pandi kell käe peale ja paluti pikali visata. Ma mõtlesin, et teen 'laipa', viskasin kõhu ja näoga vastu põrandat end pikali, sirutasin jäsemed välja ja üllatuseks neile see meeldis. Siiski 'kell laiba randmel' ei tulnud võtte nimeks. Filmiti ainult kätt, mida ma pidin väheke liigutama, yess, milline tähelend.

Minu tööpäev lõppes sutsu varem õnneks kui teistel, ühtekokku oli see pea 19 tundi pikk, pole paha. Mul oli ka varaseim lend, seega taaskord sain vähim voodiaega, bollox...

Bollox II

Läks nädal mööda ja sahinad tulevase optioni kohta aina vaibusid, lõpuks öeldi üldsegi, et ma ei kõlba. Seda siis hetkeni, mil olin õhtul kuue-seitsme vahel tööpäeva lõpetamas ja paaniline kõne tuli. Kes see muu ikka helistab nõnda kui mitte Lev. Ei tea mis mured küll teda nüüd minuni on uhunud? Ikka läks teemaks ja mind on homsel hommikul vaja UKi lennutada taaskord, a sedapuhku siis üheks päevaks. 'Can you go? Would you go? Is it fine? Can I give first?'. Naljatilk, sa ei jäta muud valikut ju...
Tulema pidi päevane ots seal saareriigis ja siis ongi kõik, pääsen koju tagasi. Reaalsuses nägi see välja nii, et kui kunagi koju olin jõudnud, siis sain natuke magada ja mingi maksimaalselt varajane lend oli vaja kinni püüda. Umbes-täpselt 4 tundi sain voodil aeleda kuniks taksosse ronimise aeg kätte jõudis. Lennukis magamisest palju välja ei tule kunagi, isegi kui möödunud ööst napib unetunde, aga kohal ma olingi, tere hommikust, Inglismaa. Õnneks sellistel puhkudel on autojuht lennujaamas vastas ja sõit võis alata. Ma arvasin, et sõidame Londonisse, aga mulle üllatuseks me võtsime vähe teise suuna ette.
Kohale jõudsime, siis tundsin kohe nagu ma oleks seda miljööd varem kusagil silmanud. Tegemist oli ühe sellise häärberiga, mis Poirot'i või 'Murder she wrote' teleshows sündmuspaigaks on, ja alati leitakse majast laip. Kas siit ma siis oma lõpu leiangi? Ilmselgelt oli hoone ees ka see ring, mille ümber kunagi sai kaarikuga sõita, nüüd aga autoga, et maja eest jälle minema pääseks.
Päevane kava oli säärane, et tehakse ajakirja Dazed veebikeskonna tarbeks mingi kunstiline üllitis, Gucci stuff siis kõige keskmes. Esimene raud koosnes mesilaste asetamisest välja pikitud toodetele. Teine raund hõlmas meid, modelle. Kokkuvõttes tehti videot, kus siis osa kaadreid on mesilastest kubisevad asjad ja kõigele lisaks kaks tüüpi ka tegemas kurat teab mida. Just nimelt, sel korral oli meid vaid kaks, oh seda au.
Saabusin kohaliku aja järgi suts peale üheksat hommikul ja ühe esimese asjana teretas mind hommikusöögi laud. Need samad geiteringu tüübid ju! Ka nemad tundsid mu ära ja teadsid, mida mulle pakkuda tuleb. Kurvastusega pean tõdema, et taaskord ei jäänud pudru nimi meelde, hea töö, Taavi. Sumisesin seal ringi kuniks oli kätte jõudnud ka lõunatamise aeg, vahepeal mitte midagi tarka teinud, otse loomulikult. Taaskord kõht mõnusalt täis, otsisin omale voodi mille peale vähekeseks pikali heita, aga pole midagi parata, pean tunnistama, et isegi magama jäin nii tunniks või kaheks. Ja siis, vot siis, oli see aeg kui nüüd äkki läks mind vaja. Aeti kostüüm selga ja kamandati õue, küllap päike paistis viimaks õige nurga alt. Nii me siis aasal kõndisime edasi-tagasi, näitlesime rääkimist. Viimaks saime päikesest lahti ja tööd jätkasime juba siseruumides.
Toas ei lõppenud päike kunagi ära, nagu ikka kombeks, seda tekitatakse prožektori aknataha paigutamisega. Mesilastega meil metsikut kokkupuudet ei tulnud, nagu mainiti, siis tegemist ei olnud Inglismaa kõige sõbralikuma pesakonnaga. Kaks võttemeeskonna liiget olid oma sutsud kätte saanud ja siis otsustati, et ruum tuleks neist tühjaks imeda. Aga ega nii pisikesi olevusi kõiki kätte ei saa ka, mis sest et ruum ise oli pisike. Peale videotehnika mahtus sinna ära üks voodi ja ega rohkem midagi. Inimesi sagis seal umbes 10 korda vähem, kui alles jäänud mesilasi, ehk siis kõiki ei saadud ruumist eemaldada ja vaata nüüd et sutsu ei saa. Sundasendis istuda, hoida poosi, teha mingit liikumist ja siis leida veel kolmas silm ning kuues meel selleks, et hoiduda lähenevaist mesilastest.
Ma olin asetatud istuma maha, toetudes voodile, teine kutt lamas voodis, 'vennad' pidime olema, või umbes nii. Ja siis nagu kombeks ikka, nalja pärast pani teine tüüp mulle ühe oma jala pähe. Üsna ebameeldiv minu jaoks, aga režissöörile pakkus see nii palju nalja, et pidime nüüd seda sama võttena tegema, over and over again. Tore tore... Minu õnneks või õnnetuseks see aga välja antud videole endale peale ei jäänud.
Kui kell sai 10, siis hakkas mingi närveldamine peale, et nüüd on kõik, tõmmake uttu, teie aeg on läbi. Tore on, et sel korral mingi piirang oli peale pandud, täiesti zombie oli olla. Ja olukord palju ei paranenud, hotelli jõudsin umbes südaöö paiku, mis tähendas, et mul pole jäänud nelja tundigi und. Ei tea kui tihti keskööl alles check-in'e tehakse, aga kui peale seda palutakse et 3:50 äratust, siis juhtub olukord veits eksklusiivsemaks. Millegi pärast oli taaskord vaid magamiseks mõeldud hotellituba üli fancy, ja seda kuninglikku voodit sain oma ihu vastas tunda vaid mõned tunnid kuniks autole ja kodumaa poole lendu oli vaja minna.

Bollox I

Vat kui algul ei saanud vedada, siis ühel hetkel ei saanud enam pidama. Ma ei arva, et ma olen õnnesärgis südinud, või kõik oleks lihtsalt mulle kätte tulnud, aga kuradi kurat, jälle Gucci jobile minek ju. Sedapuhku sõit Inglismaale, sealt oli see production crew pärit mis askeldas ka Toskaanas ja tegi kampaania tarvis pilte ning videosi.
Esimesel õhtul tervitas mind üüratu hotellituba, kas tõesti on nii palju ruumi mulle magamiseks vaja? Esik, kööginurk, elutoa nurk, magamisnurk, vannituba olid kõik eraldatud ja ruutmeetreid kokku rohkem kui mu kodul kunagi olema saab. Täiesti ulme, ja isegi hommikusöögile ei saanud minna, sest call-time oli megavara. Võtteplats asul Three Mills Studios, eraldatud tsoon keset Londonit, väga maailma klassi värk. Kõrval hangaaris filmiti mingit värki, sest nii seal asjad küllap peavad käima.
Kohapeale oli tellitud ka catering, mis koosnes hakkajatest kuttidest, kes serveerisid tervislikke ja imemaitsvaid toite. Mingi puder oli ka, mis mulle eriti meeldis, aga nagu olulised asjad ikka, siis nimi küll meelde ei jäänud, Eestis seda varem ega hiljemgi söönud ei ole. Toidud keres, siis sai klassikalist ootamist harrastada, sest taaskord polnud ma ju ainus modellihakatis, kes kohale oli tellitud. Kokku oli vist viis tükki meid, tahvlil oli nägudest pildid ja all nimed. Kõik teised olid ilusti ees- ja perekonnanimega, aga minu pildi all oli lihstalt 'Tavi.jpg'.
Töö, mis tehtud pidi saama, oli Gucci jõulukataloogi aksessuaaride pildid. Väga sarnane seiklus selle teise Toskaana nädalaga, aga miljöö oli pisut teine. Vat kui vara oli vaja asjad paika saada, kes siis keset juulit juba jõuludele mõtleb, eh? Kaks päeva kestis tulistamine, ei ole kindel kas kõik aksessuaarid said pildilegi, aga päevad oli hommikust hilja õhtuni. Sel korral õnneks ma droppi ei saanud, fotograaf oli ju sama, Jack. Mõistlik mees, sai aru, et nii ruttu rahad ei liigu ja mul pole ülikonda veel välja vaadatud. Küll aga mainis ta sel korral ühe outfiti juures, et ta on täiesti hetero, aga need püksid näevad lihstalt vapustavad mu jalas välja.

Gucci Kaleido mustriga kott, imelised püksid ja mu lõug.

Ükski pilt ei ole kunagi töötluseta. Näiteks ühel pildil Toskaanast vahetati mu käed ära, pidime kogu stsenaariumi uuesti selleks tarbeks läbi mängima. Kui tegemist on aga mingi esemega, millele rõhk pildil on asetatud, siis fokuseeritakse selle iga detail omakorda üle. Näitena toon siin ühe käekella pildi. Esmalt et saada õige pilt pidin vähemalt 20 korda trepist alla tulema, mõned korrad ka selg ees üles minema, siis paistab asi ehe välja. Kui põhi on saadud, siis iga detail pildistatakse uuesti üle, kellal rihm, klaas, mesilane, klaasiümbris, keeramis nupp.

Ei, me ei saa mitte kui midagi omale.

Üldiselt mul mingit pidi vedas, või tuleb asi lihstalt mul nii hästi välja. Ma sain omad pildid alati väga ruttu tehtud. Rekord oli selline, et riided selga ajada ja minna stseenile. Siis Jack lasi oma sulastel panna valguse õigesti paika ja võis tulistama hakata. Pildil pidi rõhk olema vööl, seega tuli mul teha kõvale astuv samm. Ma siis tegin demoks ühe astumise ja fotograaf tegi prooviks ühe pildi, et näha kas kõik muu on sobiv. Läbi äpraduse see pilt sobiski, tubli töö. Või nagu arvutimängurid ütlevad 'GG'.

GG ez.

Nõndaviisi siis BolloxLandis paar päeva mööda veereski. Ei jõudnud ühelgi hommikul kolmest hotelli hommikusöögile, iga kuradima kord oli minek enne kui toit lauale pandi. Isegi lahkumise päeval, kui see oleks kõige vajalikum olnud. 

Aitab makaronidest

Mina isiklikult seda ei teadnud, aga kombekohaselt viimasel hetkel avaldati ka mulle saladus, et mind soovitakse tagasi Toskaanasse. Oh wow, see natuke liig juba, ei taha uskuda, et nii hästi nüüd minema on äkki hakanud. Taaskord ei lubatud mind lennukisse, vaid pilet rongisõiduks leidis koha mu taskus. Firenzes, Toskaanamaal, tagasi samas hotellis ja isegi samas toas, kas see tuba oli mulle tõesti juba kaheks nädalaks ette bookitud? Seda viimase ei saa ma ilmselt kunagi teada, aga võtsin seda mis anti. Ja kui midagi sellist pakutakse, siis lihtsalt peab võtma. Nagu suure kogemuspagasiga modell Laurigi ütles, siis seni kuniks leidub lolle, kes su jalge ette raha loobivad, siis ei tasu minema joosta, pigem haarata reha ja kraapida kokku maksimum. Julgustavad sõnad, mis seal muud ikka kosta.
Selle nädala menüüs, mis ühtekokku koosnes neljast tööpäevast, sisaldus aksessuaaride pildistamine. Modelle oli vähemaks jäänud, alles oli meid vaid neli, kaks kummastki soost. Kujuta pilti, mis on tõenäosus, et ma seal olen? Kahjuks ei jõudnud see mulle õigeks ajaks pähe pärale, sest ma olin vähe kärsitu olemisega. Tagantjärgi aga ei suuda oma õnne uskuda.
Ilm oli endiselt palav, ei pidanud kahtlema, et need päevad tulevad taas vägagi piinarikkad ja palavad. Milles veel ei olnud vähimat kahtlust oli see ootamise osa, isegi siis kui meid oli neli tükki sõelale jäänud, ei olnud päevad hommikust õhtuni tegusad. Kurb osa oli see, nagu eelneval nädalalgi, et hommikul aeti kõik võrdlemisi varakult kohale, nägu kaeti meigiga ja siis lasti nõnda küpseda.

Kui tahad koju minna, aga sind küpsetatakse ühe nädala jagu veel.

Kaks ringi pediküüri, maniküüri tehti ka nende nädalate jooksul veel otsa. Oh seda imet, 23 aastat polnud keegi tahtnud mu jalgu puutuda ja nüüd siis kohe nii palju. Kõik see luksus ja tulemusena enamus aega seda niisama valvelolekut, isegi kohalikku kellatorni sai korduvalt ronitud ja kedagi ei huvitanud, et kadunud olid. Kuna esimese päeva võtteplatsil veetsime Lauriga 100% tühja, siis sai võttemeeskond aru, et meid pole sinna küpsema niisama vaja. Teisel päeval anti vaba hommik, mida kasutasime linnapeal väikese tiiru tegemiseks, kuradi palav oli, jube. Lisaks oli Firenze vanalinn täis turistide horde ja see olemine polnud sugugi meeldiv. Kui lõunast hakkasime lossipoole sõitma, siis autojuht sai kõne, et meid mitte kohale toimetada, tohoh. Niimoodi sain kaks päeva täie raha eest mitte-midagit teha. Mida targemat ikka teha võõras linnas, kui passida teise päeva poole hotellis magades? Täpselt nii ma käitusingi, sest fucking palav oli ja minu aklimatiseerumine ei olnud ka kümnendaks päevaks veel edukaks kujunenud. 

Tööst endast nii palju, et tegemist oli aksessuaaride pildistamisega. Ehk siis pildi jaoks tuli full Gucci selga tõmmata ja siis zoomiti jalanõusi, kotti, vööd, lipsu, jakki või mis iganes see pildi teema oli. Kokkuvõttes nägu näha ei olnud, sest modell ei olnud nõnda oluline. Kompositsioon, mis sisaldas asukohta, detaili ja valgusepaigutust mängisid suurimat rolli, minu tööks oli seista nagu vaja ja küll siis kaameramees töö ära teeb. Kaameramees Jack uuris minult ka seda, et kas ma ülikondi kannan ajal mil ma konkreetselt võtteplatsil ei ole. Tema arvates ma nägin ülimalt šikk välja. Kurvatusega ma tunnistasin talle, et ma kannaks igasugu asju, kui ma vaid omale seda võimaldada suudaks. Ta imestas mu vastuse peale, sest arvas, et ka näiteks konkreetne töögi maksab hästi. Kulla fotograaf, asi pole sellest, et palju mulle makstakse, pigem selles, et millal midagi minuni viimaks jõuab. Karmi kompromissina sai kokkulepitud, et kui ma järgmine kord tema ette ülikonnas ei ilmu, siis ta dropib mu.

Kenad jalanõud tõesti, aga keegi ei tea ju nende jalgade omanikku.

Tagasi tsivilisatsiooni

Toskaanal joon all, aeg suunduda sealsest 'leviaugust' välja, sedapuhku rongiga. Miks mind lennukile ei pandud oli põhjus, et polnud veel aeg Eestisse minna. Jäin Makaronimaa piiridesse, taskus pilet Milaanosse ja nii pidigi olema. Teisest taskust võtsin välja aga telefoni ja lülitasin end maailmasse peale kuut päeva tagasi sisse. Küllap ei olnud ma piisavalt head katet omale teinud, info oli lekkinud. Paanikat oli vähe ja ega keegi ei oskagi tegelikult ju muretseda, kui konkreetselt ei suhtle. Lugemata kirju oli tavapäraselt vähevõitu ja niimoodi siis 'Toskaana levi' otsa saigi.

Nüüd need kaks ööd Milaanos, mille vahele üks päevgi jäi sisustati ühe fotoshuutiga. Minule see ajakiri 'The Greatest Magazine' jättis täiesti külmas, aga nagu nimigi ütleb, siis tegu peab olema millegi suursugusega. Nimelt on tegemist ühe meestemoele suunatud ajakirjaga, ilmub aastas kaks korda. Mul oli au olla ühe editorial loo kangelaseks, kui ma nüüd ei eksi, siis 8 või 10 lehekülge oli minust. Aga nende piltide tegemine ei olnud niisama lihtne, et meik, sonks, riided ning klõps-klõps. Naine kelle käes kaamera oli ei hinnanud vist tänapäeva tehnikat kuigi palju, et peegelkaameraga teha 1000 pilti ja siis valida sobivad välja. Tema kasutas aga polaroid-kaamerat, kindlasti olete filmidest näinud üht, kui mitte kasutanud. Teed klõpsu ja siis saad pildi õigepea kätte ka. Kunst seisneb selles, et iganenud tehnoloogia ei salvesta pilte nagu moderne. Iga pildi jaoks on vaja olla hästi paigal ja ka kaameramehe või -naise käed ei tohi väriseda, sest siis on pilt nässus. Iga pilt oli kordades suurema kaalu, ka hinnaga, kui tavaline klõps digitaalse aparaadiga. Kõik see töö ja vaev, a tulemus ikka selline, et enamus pilte ei läinud käiku. Too oli esimene ajakirja minev töö üldsegi minu jaoks ja esimese korra kohta jäin küll ülimalt rahule. 

Võib isegi öelda, et nüüdseks oli rohkem saavutatud kui soovitud. Kas saaks koju ära nüüd?

Assortii.

Toskaana levi

Kolm nädalat kodumaalt ära olemine tundus kui kolm kuud. Squad sai mingis koosseisus kokku aetud ja ühel õhtul-ööl linnahallil ja seal läheduseski vägijooki tarbitud. Oli tore näod taas üle näha ja vahelduseks ka viibida seltskonnas, kus keelebarjäär probleemiks ei ole. Ei oska isiklikult öelda, kui tore oli neil mind taas näha, aga mulle olelemine täitsa meeldis. Mida aga seltskond ei teadnud oli see, et järgneval päeval, mis juhtus olema laupäev, olin ma taas lendu minemas. Gucci option saigi tõsiasjaks, aga väga palju ma rohkemat ei teadnud kui seda, et mingiks nädalaks kaon ära. Kuna kevadepaiku sai vaadatud teatrietendust Armastus Kolme Apelsiivi Vastu nii söögi alla kui peale, siis sealne 'Toskaana juuksenõel' oli teemaks. Suurepärane, Toskaanasse ma ju lähengi, selge, kaon ära nagu juuksenõel Pantaloone näppudevahelt.

Kuna telefon opereerib mul kahe numbriga, siis vajadusel said teadjad inimesed mind teiselt kätte, lisaks kustutasin telefonist FB-messengeri, et WiFisse lülitudes ma online ei ilmuks. Nii palju oligi vaja, et end maailmas nädalakeseks isoleerida. 

Mitte, et Eestis oleks jahe olnud, too öö Linnahallilgi oli äärmiselt soe, siis esmalt tervitas mind lämbe +35 C õhk Frankfurdis, kus mul ümberistumine oli. Ei lähe mul see aklimatiseerumine kohe üldsegi hästi, koheselt hakkasid jamad peale. Väsimus, kõhumure ja mis iganes veel, aga pole parata, viimaks maksatake hästi kogu selle värgi eest. Siiski agentuur ja maksud röövivad mult poole teeinustusest, siis seal veedetud ajaga teenisin nädalaga rohkem kui mõne kuuga kodumaal. Mis aga teada sain, ja oli ka loogiline, siis ei maksta päeva lõpuks, pigem nagu kahe~kolme kuu jooksul.

Rahast siis võis unistada alles tulevikus, ma polnud ju töölegi asunud. Miljööst rääkida, siis ööbimine oligi Toskaanas, hotellis, lux värk. Nädalaga oli kavas pildistada Gucci Cruise kamaapania pildid ja teha promovideo. Hiljem selgus midagi veel juurde, aga seda ma tol hetkel veel ei teadnud. Nii, aga 'võtted' ise toimusid umbes 30 minutise autosõidu kaugusel linnast, mäe otsas, mingi vana mõis/loss oli seal, päris tasemel värk. 

Esimene 'bussisõit' lossi.

Ma nüüd ei tohiks eksida, aga kokku oli kaasatud modellidena 4 poissi ja 6 tüdrukut. Teise päeva hommikul selgus ka fakt, et eestlasi oli rohkem kui üks, nimelt ka ühe tüdruku koht oli 'omale inimesele' hõivatud. Nagu näha oli, siis meestepoolelt oli vaid üks nagu väheke tuntum tegelane, tüdrukud olid kõik päris mitmete lavakogemustega ja mis iganes veel, mis sest et üks oli äkki 16? Õnneks sel korral ma kõige vanem ei olnud, muidu oleks olnud põhjus lisaks kuumusele, mille üle veel halada. See samune kuumus ei kadunud kuhugi, lämbe ja palav oli iga päev, õnneks võtteplatsid olid varustatud puhuritega. Pildile võeti asju siseruumides, see oli ka päris meeldiv, väljas oleks olnud surm. 

Modellide rohkuse tõttu oli seda samust, ootamist, ikka ämbriga kaasa antud. Mis siin ikka nuriseda, maksti ju ka logelemise eest, mida sai piisavalt teha. Mine või lolliks, no tõesõna, liiga palav et magada, aga ümbruskonda ka ei võinud kaema minna, 'äkki läheb sind just järgmisena vaja'. Nõndaviisi siis vahelduva eduga, mõni päev vaid korra kaamera ees käies, näiteks kolmekümneks minutiks, saigi kolm päeva mööda veeretatud. Ei vaidle vastu kui neid päevi oli neli, sest tõesti ühel hetkel läheb järg käest ära. 

Mina, vasakul.

Nädala sees olid mingid saginad ka, et 'keegi saab teha ehteid ja keegi prille'. No, mitte konkreetselt valmistada, seda teevad lapsed kuskil kolmanda maailma riigis ilmselt, aga kellegi nägu võetakse pildile. See siis oli ka põhjus miks vahepeal taheti sõrmustega kätest pilte saada ja mingid prillipildid ka. Küllap mul ei olnud siis piisavalt kenad käpad, aga juhtumisi prill istus ilusti. Siit hüppan korral publitseerimise juurde, sest kogu see värk ei ilmunud kohe järgmine päev meediasse või ajakirjadesse reklaaminäol. Ma ei spoilind isegi seda, et kelle heaks töötasin või mis tehti kuniks asi septembris alles avalikkuse ette tuli. Suvel teemaks see tõstatati, siis tegin selgeks, et tegemist on millegi suurega ja ei taha ette midagi ära rääkida. Prillide kampaania pidi ilmsiks tulema alles jaanuaris, sellest ei tea keegi tõesti mitte kui midagi, ja need kes pool sõna kuulnud on ilmselt ära unustanud. Hetk mil siia see ilmsiks tuleb, ei ole veel maailm seda näinud. 

Maiuspala mis nädalalõpuks jäeti oli see videoklipp, see ilmus koos kampaania piltidega, kui üldsegi mitte esimesena kogu sellest kompotist. Lisaks meie proovidele, mida viis läbi üks omapärane koreograaf, harjutas ka võttemeeskond pikalt-laialt oma kaamera ja kraana koostööd. Klipp ise tuli mõni minut pikk, kus modellid on majas tantsimas. Kes tahab näha, see leiab selle ülesse ka. Mida ehk aga telgitagustest ei teata on see, et lisaks proovidele mängisime kogu asja paarkümmend korda läbi. Algus tuli teha kindlal hetkel päevast, sest päike oli täpses kohas vaid kahe tunni vältel, äkki isegi vähema. Lõpp, kus me järgmises ruumis oleme, peale hetke mil kaamera mulle selga sõitis, omas kunstlikku valgust. Päike kukkus suht järsult ära, aga mulje pidi olema, et tegemist on ikkagi päevaga, selle tõttu siis aknataga huugas prožektor nii päeval kui ööl, et tuba ühtlase valgusega oleks kaetud. Nii pea kui tuli aplaus ja öeldi, et töö tehtud, siis tekkis kange isu videot valmiskujul juba näha. Sain ka teistpidi nägijaks, mul oli outfiti ühe osana prillid, mis pildi vähe oranžiks maalisid, olin täitsa ära harjunud sellega, oli tore maailma päris värvides taaskord avastama hakata... aga täpselt nagu piltidega tuli veits üle kahe kuu nüüd lõpptulemust oodata.

Peatüki lõpp

Kuigi sel hooajal oma esimese ja viimase show Pariisis olin ära teinud, siis minema veel ei lastud. Äkki äkki midagi veel tuleb, isegi peale Rick'i showd käisin oma pardipersega kahel castingul, tulutu. Kuna tolleks hetkeks oli mul juba side maailmaga telefonitsi piiratud, siis peale showd läksin Élysee tänaval mingise McDonald'sisse, seal saab ikka WiFit. Avasin meilikasti ja oh imet, mine sinna - mine tänna, ja eeldati veel et mul raamat ka kaasas, hea nali, aga sellest Prantsuse huumorist ma loll Eesti mats aru ei saa.
Ilmselt üks kinni hoidmise põhjustest võis olla ka see, et lennu vahetamine maksab rohkem kui öö või kaks odavas hotellis. Hotellis ma jagasin tuba esmalt mingi täieliku rookiega, kes üsa ruttu uttu tõmbas. Sarnane saatus oli ka teisel uuel lõustal, Markusel. Taevaste vägede, või kokkuhoiupoliitika tahtel viimased kaks ööd sain temaga tuba jagada, shit. Okei, tüüp oli väga elu täis ja energiat tal ka palju puudu ei olnud, kokaiini jutud ette ja taha, pidutsemine kõigele veel otsa. Inimsenena ta ei olnud üldsegi halb, ega pahatahtlik, aga kui oli võimalus kõvatada, siis ta seda mööda ei lasknud. Tuli ikka ja jälle mainida, et raha on kõigest vahend ja seda on tal palju, piisavalt et jala võib ainult hotelli ees suitsul käia.
Üks öö varem, kui veel tuba ei jaganud, siis ajas ta pool hotelli öösel üles, sest karjus mingile tüdrukule, kes ta uksetaha jäi, või oli ise sinna jäätud, et ta hoolib ja armastab teda. Hommikul ta oma jutu järgi midagi ei mäletanud. Mulle ta seda õnneks ei pidanud vajalikuks karjuda, ei kummalgi pool ust, aga pidu ei jäänud sellegi poolest pidatama. Esimene öö mürgeldas ta kuskil Dior'i või LV aftekal, sadas öösel sisse ja vabandas ette-taha kõige eest ning hommikul tänas mind, sest keegi muu tal hommikul ei aidanud 7'st üles saada, et lavale minna.
Koitis (eel)viimane päev, sest viimasel ma reaalselt läksin hommikul lennule ja kõik. Korralik koblakas oli ees, seega ei viitsinud midagi ette võtta, õhtul väike attend hooaja lõpetamisele, jah sel korralik toimus see seal samas kus eelmine kordki. Sel korral oli vist veel rohkem isegi rahvast sinna kitsasse baari ja õuekesele surutud. Kohale viis mind ja Tim'i (eelmine kord mu toakaaslane) meie vägilane Markus, taksoga. Teine jõudis juba enne people sisenemist uksehoidjale või koha omanikule või korraldajale või kes iganes see härra oli selgeks teha, et tal oli ekslusiivne show Milaanos ja mitu-mitu Pariisis otsa, tal on raha, mis ilmselgelt ta ära rikkunud. Kui kangelane läks kuskile narksi otsima, siis ma leidsin pidusliste seast veel mõned tuttavad kellega nautida open bari, mille sulgemine oli minule märguanne, et aeg ära minna. Tegelt see tagasikäik hotelli polnudki nii pikk, joogisena oli tappev isu ka veel viimast korda külastada Very Nice Pizza't, mida rahvakeeli kutsusin ma Grease Houseks. Seal oli imemaitsev, ebatervislik toit, loodan ainult et sinna mingi health-inspection peale ei lenda.
Kõht täis, karusell käib ringi ja ootan und, või Markust, kurat teab mil see pidutsemise lõpetab. Tundsin ka mingit vastikut juustukat, lükkasin koti, milles must pesu sees oli voodist veits eemale. Une ma leidsin üles, lõpuks ka saabus toakaaslane, rämedalt norskav taanlane, kurat kus vedas. Iga kord kui tüüp selili end ajas hakkas tuba värisema, mu töö oli siis alles jäänud öötundide jooksul teda külili keerata. Nagu mainitud öötunde endam palju polnudki, sest 6~7 paiku hiljemalt oli mul minek, varane lend nagu ikka. Ikka see kuradi juustukas raisk, või lekkis mingi solgitoru kuskil? Aga vastus oli sealsamas kotis. Kombekohaselt ostsin nipet-näpet asju ka kaasas, sel korral isegi söödavat, ja siit see imeline aroom siis lekkiski. Riiete vahele pakitud, mitmesse kilekotti mässitud juustukeradest, ühtekokku viis, suutis üks piisavalt aroomi eritada, et raske oli öelda milline neist. Fuck it, mul aeg minna, kott kinni ja tuld, RIP Markus, ciao De Vinci hotell, fare well Pariis, äkki me rohkem ei kohtugi.
Lennujaamas juhtumisi kohtusin ühe härraga Eestist, kes polnud viimasel ajal üldsegi Eestis elanud. Tema tuli hoopiski USAst, et uuele naisele Eestis sõrmus sõrme panna. Sai üle mõne aja pikemalt eesti keeles lobiseda, elust, olust ja ilmastki. Loosiõnn naeratas nii palju, et lennuk, mis muidu üsna täis oli, oli suutnud meile anda kummalegi 3 vaba kohta, tema minu seljataga. Peatükile pani joone alla see, et mind kutsuti isegi pulma kontvõõraks. Kahjuks sinna ma ei jõudnud, ja mul on kahju, et osaliselt ka mu enda initsatiivitusest edasi ei ole suhelnud. Nüüd jäi kõik see vaid ühe optioni külge rippima see, kas kõigele tuleb joon alla.

SS16 - Gucci  |  Rick Owens

I'm (not) done!?

Mitte, et ma nii viril oleks kui paljud eluga, mis Eestis pakutakse, aga tundus tol hetkel, et välismaal seda õnne ma kohe kindlasti (taaskord) ei leia. Mingi suund oli enne modellindust isegi käes ja seda niisama ära ei taha ka visata. Pariisi agentuuris isegi üks uus assistant kes neile tekkinud oli mainis, kuuldes mu stoorit, et ma ei peaks kõike minema viskama. A´la, et modellindus kestab max 4 aastat ja siis uuesti algusest alustada nagu hoopiski raskem. Ausalt, üsna kopp oli ees, eriti surus veel see, et hotelli fuajees, kus WiFi levis tugevamini, kuulsin aina kuis kutid showsi paugutavad iga päev. Nüüdseks oli telefonile ka blokk peale tulnud, jaanipäeval sai kaks pikemat kõne peetud ja kuna see viis limiidi üle, siis ei saanud seda ka suurendada, teenus ju piiratud.
Kuskilt oli mingi option veel lekkinud, iseenesest päris vinge teema, ei hoomanudki selle kaliibrit algul, aga bleh, nii kui nii see ka teemaks ei lähe jälle, whatever nagu. Kuna me kõik peavad oma eesmärki täitma, siis sain ka ühe lahingu veel lõpu-bossiga maha pidada. Kutsus mind kuhugi väiksesse baarikesse, juhuslikult asus tema kontori maja esimesel korrusel, et minust rääkida. Mis seal ikka rääkida, ma kõhklesin kõiges ja ei tahtnud liiga suuri rise võtta, lisaks oli tulemas ka magistrisse astumise katsed. Nii nagu tema tööks ikka on, siis pidi ta mind ümber veenma, lubas isegi, et kui see option teemaks läheb, siis ta räägib kas või ise TTÜs mingi asjapulgaga, et mulle eraldi eksamiaeg leitaks. Kas ta ka seda teinud oleks, ei saagi me kunagi teada.
Härra rääkis ka oma loo, kuidas ta ammu-ammu otsustas ühte võimalust elus mitte vastu võtta ja nüüd tal on jäänud tänu sellele 200 miljonit saamata. See number ei ole õhust võetud, kohe päriselt, ja kõik selle tõttu, et ta ei viitsinud kaugemale tööl hakata käima. Minu loos ei saa kunagi selliseid numberid olema, võtame kohe julgesti nulle vähemaks. Mis aga minu loos edasi saab hakkas aeg ise näitama. Ma konkreetselt ei öelnud millelegi 'EI', veel kindlasti mitte. Õnneks on võimalus teha kahte asja korraga, ainult kool võib saada takistuseks, selle pärast muretsen alles sügisel, in case I get accepted.

Buzz confirmed

Juhhei juhhei, viimaks saan ka mina lavale. Hotellis ikka räägiti, et mitu showd mingil päeval kellelgi on, minu kohutav hooaeg mind siiski päris kuivale ka ei jätnud. Hommik algas vanas heas Tookio Palees, minu pea peal tehti demo-pardiperse ära, et teised 9 poissi samasugused saaks. Kokku oli 4 tüüpi 'juukseid', pardiperse, pikad juuksed, kiilakas ja siis hobusenäod. Hobusenäod, vaesekesed, pidid kandma midagi parukalaadset, aga sellest tuutust polnud eriti midagi välja näha, lisaks seal sees olevat olnud sitaks palav ja õhku vähe, vedas mul.
Sain teada, et tänases menüüs on sama show kaks korda. Küllap siis publiku tungival tahtmisel, aga meie jaoks oli see lihtsalt pikem päev siseruumis olla. Ega siin midagi erilist ei juhtunudki, alustuseks lavaproov, siis riieteproov ja lõpuks riidesse ka. Eriti meeldis selle show muusikaline valik, väga vinge tümps oli, ei tea kes muusika kompositiooni tegi, kuid minupoolt kiidusõnad.
Mingi ime läbi suutsin ma too päev olla isegi võrdlemisi rahuliku närviga. See vist ei kao kunagi ära, kui rivistatakse lavale minemiseks, siis veits pingelisemaks olukord läheb, kuid küllap selle Gucci kõrval oli asi nii lahja, et ei saanud arugi. Muusika hakkas, inimesed liiguvad, püksid vajuvad, oh fuck. Võimalik, et asi oli minus tegelt, sest päris alla nad laval ei kukkunud. Tegime leveli läbi, siis hakkas mingi jutusagin peale, et miskit on laval juhtunud. Päris aus olla, siis ma ei saanud aru, ma polnud ilmselt ainus, sest keegi väga ei teadnud mis seal siis juhtunud oli.
Vahepeal tehti lookidest pilte ja oligi aeg uuesti lavale minna, trill läbi teha ja aplaus meile tubli töö eest. Aplaus ka idioodile, kes selle sumina põhjustas, isegi kui Rick ise midagi üllatavat ei tee, siis teeb keegi seda tema eest. Üks modellidest oli oma rõivaste alla nihverdanud riiderulli, mille ta rahva ja kaamerate ees lahti rullis: 'Kill Angela Merkel, Not'.

USB vares

Nüüdseks olin ma Pariisis juba päris mitmendat korda tagasi, olin sinna rohkem oma jalga tõstnud kui enamustesse Eesti linnadesse, alevitest ja küladest rääkimata. Möödunud väsitava päeva ja veelgi hullema öö otsa oli vaja nüüd terve päeva vältel end klientidele näitamas käia, showdeni veel paar päeva aega. Tunne oli jummala morn juba, kaalusin mõtteid, et nüüd aitab ja see hooaeg jääb viimaseks, aga püssi päris põõsasse veel ei visanud, sest lõpp polnud ka kaugel.
Agentuuris nägin kuldset PradaBoy'd, ta isegi tundis mu ära ja oh imet, isegi mu nimi oli tal meeles. Lisaks oli mul au saada ta võileib omale, sest ta ei olnud näljane, aga ma viimati sain süüa mingi öö-päev tagasi Gucci show telgitagustes. Temal oli muidugi hooaeg juba edukalt alanud ning agentuurist öeldi talle, et ta võib kasvõi dressides ringi joosta, nii kõva raamatuga suht kõik lubatud. Mina sain endiselt klassikalist must püks-särk stiili viljeleda.
Esimese päeva lõpuks kui kodinaid agentuurist tooma läksin, siis oli seal mõni tuttav nägu veel. Kuna ma nüüd ööbisin teiste poistega vanas head Leonard De Vinci hotellis, siis kodutee oli meil ühine. Seltskonda oli aga tekkinud ka üks uus nägu - Markus. Üks esimesi asju mis tema suust kuulsin oli see, et tal pappi palju ja tema jala ei käi, olevat sel päeval juba üle 100€ taksodele kulutanud. Ilmselt musternäide sellest kuidas raha võib inimest rikkuda, kutil oli issi pangakaart ka kaasas ning igaühele pidi ta mainima et tegi Jil Sanders'i show eksklusiivsena ja nüüd varsti tuleb tal hunnik raha kontole. No kurat küll, kus ikka veab, ma siin vaevu nulli ja mõnel kohene tähelend garanteeritud. Okei, Taavi, chill... võiks hullemgi olla, eks? Lõppude-lõpuks kogemus ju ainulaadne ja pigem ainult head sellest saanud. Ühine asi, peale hotelli, oli meil veel probleem katkiste jalgadega, ta käis koduteel ka plaastreid ostmas, Taavi oli tark, ta tegi seda juba hommikul agentuuri minnes.
Castinguist jäi enim meelde üks, vana hea Rick, see kes eelmine hooaeg osad poisid paljaste nokudega lavale saatis. Kohale jõudes ootasin järjekorras, ei olnud mind veel liistule võetud. Küll aga loeti ette mingid nimed ja teistel paluti viisakalt lahkuda, okei, läksin siis ka ära. Pani kõhus keerama ja viis tuju alla, kuniks tuli kõne agentuurist: 'Taavi, what are you doing? Why did you leave, this is important?' ... paluti ju lahkuda? Tegemist oli arusaamatusega, mind polnud veel tõepoolest isegi jutule võetud, sellepärast mul ei palutud tegelt ka lahkuda. Õnneks õnneks õnneks oli mind üks assistant siis märganud ja fucking ära ka tundnud, koheselt helistati agentuuri ja paluti mul naasta. Vat nüüd hakkas tuju paremaks minema, tunti ära ja saadeti kohe ka korrus üles, sinna saavad need, kes kohe ära ei saadeta, aww yiss. Isegi suur Winny Puhh'i fänn Rick tundis mind täitsa ära ja jäi sooritusega rahule, meeldiv.
Päev või kaks hiljem tuli teade, et nüüd on aeg minna fittingule, sest show on järgmine päev. Sinna kohale minnes, nagu eelmine päevgi, oli taas mingi kamp valgeid vanainimesi protestimas, kas tõesti muud pole neid teha? Selge see, et esmalt tuli tund-kaks oodata, sest miski ei ole seal õigeaegne. Kord sain minagi korruse üles minna, kus asju selga prooviti, siis oli taas kätte jõudnud see hetk, et mul hakkas halb. Olgu neetud need palavad ilmad. Aga olgu õnnistatud need abivalmis inimesed, toodi vett, koolat ja seemneid süüa. Ära mind ei saadetud, hoopiski paluti jääda vähe kauemaks, sest neil oli vaja soengut proovida, lisaks lubati ka mulle korralik lõuna osta. Kohe kindlasti ei kibelenud ma minema, sest õues oli kahtlemata palav. Nii ma saingi oma uhkele salatile lisaks ka tuttavaks juuksur Duffy ja tema abilised. Nimest hoolimata oli tegu sellise mehega kel väga karm väljanägemine, nii temal kui abilisel olid pikad bikeri habemed ja poleks eales arvanud, et need kaks on juuksurid.
Erinevalt eelmisest showst, kus tehti mõnele mehele pähe kolm asümmeetrilist 'tiiba', siis sel korral pidi olema neid kaks ja parem oleks kui mingi sümmeetriline joon jookseks ka läib. Päeva kulminatsiooniks sai see, et tehti pähe üks pardiperse, punkt.

See lihtsalt ei ole minule

Debüüt Milaanos tehtud ning see jäigi seal üheks ja ainsaks sooritatud showks, kokkuvõttes võib öelda, et igati odava exclusivei said, asi seegi. Nüüd jäi vaid agentuuriga hüvasti jätta ja minekut teha. Muidugi offices õnnitleti ja plaksutati, aga eks ma siis kurtsin neile ka seda, kui raske ja vastik kõik oli. Endiselt, mul kannad olid verised ja igavesed haavad hinges, plaaster kulunuks ära, aga kuna sokidki olid verised, siis mis seal sellega ikka. Kuna ei läinud nii hästi kui oleks lootnud ja tahtunud, siis enne lahkumist veel ütlesin, et ei saa välistada seda, kui see nüüd viimaseks nägemiseks jääb. Ilmselt väga paljud nõndaviisi sealt ei lahku, aga tundsin mis tundsin.

Kuhugi pärapõrgu oli see bussijaam ehitatud, saabusin tund varem kui putka avati, kus sain broneeringu pileti vastu vahetada, masendav koht oli. Mis asja veel hullemaks tegi oli ilmselt see, et läheduses süüa ka ei pakutud, üks nukker vending machine oli nurgas. Istusin, ootasin, helistasin emale ja vaatasin kuidagi üks kutt oma BMXga trikke üritas teha, kerge koduigatsus tekkis, olin kaks nädalat juba eemal olnud kindlasti, kolmandik ajast veel olla, saan hakkama. Umbes-täpselt üheksa paiku veeres buss ka ette, veerandist pidi minek olema. Laaditi inimesed maha ja siis hakati uut satsi peale laadima, kõlab loogiliselt. Mis aga väljus normaalsuse piireist oli see, et ka poole kümnest ei hakanud buss veerema, oi-oi, see ei tõota head. Kolmveerandiks saabus üks teine buss meie kõrvale, millelt hakati veel inimesi meile ümber laadima. Ei no, ei ole võimalik, for fuck sake, nii lahedalt oli ruumi ja nüüd topitakse veel inimesi peale, taevased väed, tulege appi, ometi ei ole buss täielikult välja muudud. Surusin klapid sügavamale kõrva ja võtsin laiema haarde oma kahe istekoha üle, pöörasin pilgu telefoni ekraanile ja mängisin kedagi, kes ei saa aru mis toimub. Väga hästi sain aru, et üle minu piiluti mu kõrval vaba olevat kohta. Ühel mehel oli siis piisavalt palle ka küsida, et äkki ta tohib selle okupeerida, pistin siis pea surikaadi kohaselt istmete vahelt välja ja uurisin ümbrust, kurat on jah ainus vaba koht siin, minu kõrval. Pakkusin siis härrale ultimaatumi, kui ta on nõus aknaääres olema, siis võib ta sinna mina, nii ka läks, buss rahvast täis ja liikuma. 

Ideaalis mis pidi nüüd juhtuma oleks olnud see: sõidame, ma jään ühel hetkel magama, ärkan Prantsusmaal, kõik on rahul. Reaalsust ei saa ideaalsusega vist kunagi võrdesse panna. Kes mu kõrvale end asetas oli üks prantsuse-härra, üks väheseid bussist kes vist inglise keelt mõistis, hea seegi. Tüüp oli ise töötanud Renault ('Renoo' - see autofirma) heaks juba sajandeid, kunagi ehitas vormelitele mootoreid ja nüüd disainib sõiduautode tahavaate peegleid, progress. Lapsi tal ei olnud, naised ka ei püsinud, aga ei pane ka imeks, tüütas mindki suht ruttu ära. Vaeseke, isegi oma suure paki postkaarte näitas mulle ette, mis ta oma puhkusereisil oli kaasa ostnud, jäin viisakaks. Juba tehti ka esimene suitsu-kohvi paus, kuradi itaalased, do your fucking job. Magama ometi ei saanud veel jääda, onu Renool oli palju juttu, rääkisin talle ka oma eluloo ära. Isegi tema kiitis mu jalgu, mis teil inimestel nendega küll on, tõesti nii pikad et jäävad alati ette? Hakkasime piirile vist lähenema, telefonis tervitas 'Teretulemas Prantsusmaale kõne hind ....' ja siis tervitati jälle Itaaliasse saabumise puhul, aitäh Tele2 ja Elisa. Piiriületus käis läbi tunneli, kui ma nüüd õigest mäletan, pikk pikk tunnel. Onu Renoo teadis rääkida, et kunagi oli seal tunnelis mingi rekka matsu pannud ja palju inimesi sai surma, tänks, teinekord räägi neid asju kui me oleme tunnelist nagu läbi juba sõitnud. Tunnelist läbi saime siis oli piirikontroll, mundris mees ronis bussi ja korjas passid kokku. Haha! filthy plebs, eestlane andis ID-kaardi, suck on that, pass on nii eelmine sajand. Läks minut, läks kaks, läks kümme ja siis kakskümmend ning naases ka kontrolör. Sõit jätkus viie inimese võrra vähema sõitjatega, mõni pagulane ei saanudki üle piiri, mingi naine läks bussi eesotsas eriti kettasse selle peale. Minu kõrval istus kahjuks liiga korralik kodanik, keda ei pidanud piiril maha noppima/nottima. Jälle tund sõitu ja vaja kohvi-koni pausi pidada. Ma pildistasin maas olevaid suuri käbisi, sest bussile liiga lähedal olla ei saanud, see kuradi eit oli liiga negatiivse energiaga, mida ta meeleldi jagas. Tagasi bussis, kell võis mingi 2 olla ehk, viimaks proovisin magamist teha. Mida aga tõprad, kes bussi rooli keerasid ei arvestanud, et kui buss seisab, eksju, uksed on lahti, onju, ja jätad tuled põlema siis igasugu sitikad-satikad kohe ronivad pardale, hea töö. Mõni moskiitohammustus ja halb unetund hiljem oli õues hakanud valgeks minema ja mu und häiris see, et buss keeras maanteelt maha, ei noh mida nüüd!? Sel korral oli Prantsuse politseid bussi sihikule võtnud, tore. Narkoreid vist, sest koer käis meid nuuskimas ja siis nuuskis pagasit ka, jälle 30 minutit rasatud. Lisaks tuli lähedal tanklas teha ka järjekordne kohvi-koni paus, järekorra numbrit ei tea, ma oskan kümneni lugeda, aga neid pause oli ikka segaselt palju. 

Pariis paistab! Ei, nalja tegin, sest ummikud hakkasid peale, buss pidi 9'ks hommikul kohal olema, aga kell oli 9 mingi tund aega tagasi. A´la 11'ks viimaks olime saabunud, suurepärane! Ma ei olnud üldsegi puhanud, ebamugav olla, kere kange ja tuju ka suht sitt. Onu Renooga soe hüvastijätt ja läksimegi kumbki oma teed, mina siis suunaga agentuuri poole. Pidasin mõttelahingu endaga, sest kui 7 aastat varem, põhikooli lõpetamise puhul peetud reis toimus bussiga, siis veendusin, et see ei ole sobiv liikumis viis minule, leidsin kinnitust, et endiselt võib bussireise võtta ette vaid kodumaa piires.